Geid minu isa juukseid ei lõika ehk meie sõidame varsti soojale maale

Viimased päevad on möödunud Simply Red'i tähe all. Kui ma kodus olen, kostub minu toast eranditult viimati mainitud punapäist onu. Ma ise ka imestan vahel, kuida ma küll jaksan- "Fairground", "Remembering the first time" ja "Ain't that a lot of love". Miks küll? Daah, aga mulle meedib ju :D

Eile maitsesin esimest korda oma teadliku elu jooksul põldmarju. No kunagi lapsena (ei olnud minu teadlik elu veel)olen paar tükki põske pistnud aga see on ka kõik. Alati on see tundunud midagi kättesaamatut ja välismaist, mida meie poodidest saab aint Hollandist tooduna ja kunstlikes tingimustes kasvatatuna. Aga nüüd tegi ema mingi müstilise üllatuse ja viis mind eile autoga kusagile Tallinna piiri äärde. Ja järsku, babahh, ongi põldmarjad. Uskumatu. Ja nagu nimigi ütleb,kasvavad need tõesti põllu ääres. Igati loogiline. Aga siiski mõelge näiteks põdrasambla peale... Ei kasv põdra seljas ju... Indeed.

Kui täna Key kaubamajja läksime (meie peres tuntud kui Gey kaubamaja), teatas isa, et olevat täna püüdnud saada juuksuriaega Järve keskuse salongi. Kuna ta seal aga meesjuuksurit märkas, keeras ta koheselt sammu ümber. Tuntud homofoobina teatas isa resoluutselt aga samas hästi vahvasti nagu alati geijuttude puhul: "Pederastid minu juukseid ei lõika!".

Täna täitsime Selveris kooliloosi kupongi, millega Tibu soojale maale viib. Kupongil oli kirjas: siia kirjuta 6-18 aastase koolilapse nimi, vanus ja e-mail. Meie kupong nägi välja aga järgmiselt: Anti E*****m, 52, jurist@********ee.
Ja tule veel ütlema, et minu pole hea isa, kes mind reisu peale ei vii!!!!

Rõõba

Laubal polnd meil Punnuga suurt teha. Oti sünnast sisse jäänud peopisik ei andnud rahu. Nii ei jäänudki muud üle, kui jalad selga ja linna poole ajama. Mis saakski ühe lauba õhta toredamaks muuta, kui mitte Kala galakontsert Kolumbuses, mõtsime. Siinkohal tuhat tänu hääle kolleegile Mihklile, ega ilma temata poleks sellisest toredast pidust teadlik olnudki. Paraku jäi lugupeetud kolleeg asjast ise ilma, kuna ei osanud eelneval päeval alkoholiga õigesti ümber käia ning nüüd valetarvitamise ikkes hinge vaakus. Tervisi takkajärgi, semu.
Punnul ja allakirjutanul oli teadupoolest juba teine päev, seega maitsesid Capten Morgan ja Bailey'se shotid eriti libedasti ja magusasti. Keelekastme pealt me kokku ei hoidnud, seda enam, et majarahvas meid tasuta sissepääsuga üllatas (puhas sääst=80 EEK).
Kala oli tore nagu alati, s.t. olen enne ka kuulanud seda ja alati on see mulle meeldinud, aga laivis sellist sõud näha on ikka hoopis teine tera. Vägisi võttis jala tatsuma ja suu matsuma. Selline tore muss, mis ei nõua suurt mõtlemist ning mille aju suurema pingutusetagi ära hakib. Nojah, eks ma olen ju ka selline lihtsake, niiet õigesse auku, poisid. Teinekordki, igatahes!
Publikumi oli kogunenud igasugust. Keskaelised ja kõvasti üle keskmises joobeastmes skandinaavlased võtsid küll suht viimast, ise aru saamata, millega reaalselt tegemist on. Said aru, et teistel on lõbus, järelikult on neil ka. Said aru, et eestlasele Kala meeldib, järelikult meeldib neile ka. Lihtne ja loogiline on kõik seesinases maailmas.
Oli kohal ka muidu natuke tõsiseltvõetavamaid eesti tegijaid, kui neid üldse nii võiks nimetada. Urmas Voolpriit Blind'ist näiteks ja Pedigree kidramees ka. Nojah, paraku võtan nüüd tagasi oma sõna "tõsiseltvõetav", mis sai välja hõigatud esimeses lauses. Nimelt oli Herrn Voolpriit ennast nii mittetõsiseltvõetavaks joonud, et seda oli lihtsalt hale vaadata. Müstiline mees täitsa. Totaalselt ebakainesse olekusse suutis vend juua ennast loetud minutite jooksul, no julgeks pakkuda mingi 50 min siinkohal. Kui ta kohale tuli, polnud küll ühtegi märki, mis viitaks, et tal lont mingisse leotisse hakkaka uppuma. Igatahes, edu talle siinkohal, pea vastu, sõber.
Teenindav personal oli oma kompetentsi tasemel, kuid oli ka üksainuke erand. Paraku istusime lauas, mis oli just selle erandi teenindada. Ei taha siinkohal nüüd kena juttu ja meeleolu rikkuda. Anname andeks sellele erandile, küllap oli alles õpilane. Teised teenindajaneiud tundsid meid ja meie soove õhtu kulgedes juba une pealt. Kui letile lähenesin, ei pidanud enam häält kõrgendama, kuna baaridaam teadis su kokteilisoovi juba silmist. No meie silmad Punnuga lausa kilasid: "Capten Morgan ja Bailey's tekiilaga, palun!".
Kui Kala lõpetas, võtsime Punuga oma väsinud kehad selga (anatoomiline ime) ja hakkasime kodu poole astuma. Viru tänaval kohtasime veel ühte Rootsi tüüpi, kes sularahaautomaadi järgi päris. Mina näitasin talle ühte suunda, Punnu hoopis vastupidist. Tüüp oli nagu filmist "Hämmeldunud ja segaduses". Lõpuks jäi minu sõna peale ja valisime minu pakutud tee. Viisime kena noormehe ise kohale, kuna ega ta vist suurt meist aru ei saand. No ega me ise ka ei saanud eriti, kuna olgem ausad, teine päev siiski.
Moskva ees taksisti oodates, korjasime peale ka ühe Punnu vana klassivenna. Muidu tore ja heasüdamlik poiss, aga kohe näha, et elus pettunud ja haiget saanud (naissoo poolt siis). Pole mina mingine hingetohter, aga seda oli ikka suht kaugele aru saada. Seda enam, et noormees osutus üllatavalt (!) avameelseks oma hingeasjade paljastamisel. Kohati tundsin ennast kohmetuna, kuulates võhivõõra inimese sellist avameelitsemist. Aga oli näha, et ta tundis ennast paremini ja lihtaslt oli vaja kellegagi rääkida. Võibolla oligi võõraga rääkimine kergem. Ma ei tea, pole ise proovinud...
Aga et mitte selliste kurbade nootidega lõpetada, ütlen vaid üht: "BU-RA-TII-NO".

LE-VA-DI-A, meestetualett & oti sünnipäev

Neljapäev oli mitmes mõttes eriline. Juhtus palju enneolematuid asju.
FC Levadia kohtus UEFA Cupi raames FC Twente'ga. Üllatus oli see mitmes mõttes, kuna ühelgi Eesti klubil pole enne nii hästi läinud. Algul polnud mul ausaltöeldes plaanis seda vaatama minna, aga õnneks võtsid Anni ja Kirves taaskord minuga ühendust ja tegid vastava ettepaneku. Pilet oli ikka suhteliselt kallis (150), aga kasutades oma privileege olles jalkaliidu töötaja, sebisin Levadiast tasuta sissepääsu. Selle eest Ljubale tuhat tänu.
Loomulikult eelnes statkale minekule vahva õllering Mauruses. Õlu maitses küllaltki hää, mida kirjeldab värvikalt ka järgnev situatsioon. Niisiis, ma polnud Mauruse pelleris enne käind.Kui vetsu juurde jõudsin, nägin uksel silti, millel kujutatud sassis juuste ja suurte rindadega siluetti. Selge, naiste oma, mõtlesin ma ja astusin kõhklemata sisse. Aga oh õnnetust, sees vaatasin tõtt meesterahvaga. Omamoodi oli see tore vahejuhtum. Selle asemel, et punastada ja häbelikult lahkuda, võtsin lahkelt vastu tolle meesterahva kutse aga julgesti sisse astuda. Nii oligi. Too härrasmees oli minu vastu sõbralik ja lugupidav ning isegi (!) teietas mind. Ta sai aru küll, et no mis mina teha kül saan, kui baaris esimest korda olen ja kogemata valesse kohta sattusin. Ega häda ei anna ju häbeneda. Jätsime sõbralikult hüvasti ning asusin asja kallale. Alateadlikult tegutsesin siiski kiiresti, kuna ei tahtnud samalaadse situatsiooni kordumist. Kui olin omadega mäele saanud ja väljumiseks ukse avasin, seisin taaskord silmitsi meesterahvaga. "Vale uks vist natuke", kostis ta sõbralikul toonil. Naeratasin ja nõustusin temaga ukse suhtes. Igatahes läksin tagasi Anni ja Kirve juurde ning tegime kiirelt sääred.

Arenal oli palju rahvast. Venelasi muidugi ka, kuna tegemist ju Levadiaga. Kuigi ma venelastesse kuigi soojalt ei suhtu, oli see õhtu fenomenaalselt erinev. Olime siiski ühe asja eest väljas. Seega, suutsime slaavlastega üllatavalt sujuvalt vennastuda. Ülimalt meeldiv oli selja taga kuulda muidu nii vastumeelsete vene poiste eesti keelset ergutushüüdu. Seda enam, et otsa ette olid neil maalitud eesti lipud. Ka teisi samalaadseid inimesi oli staadionil ning kõik väljas Eesti (!) klubi eest. Esimest korda elus suutsin venelastega nii ühte rütmi sulanduda ja võtta neid kui oma jopesid. Kuna mäng oli kirglik ja pingeline, võtsime Anniga venelastel sõnasabast kinni ja ühinesime nendega, karjudes: " Le-va-di-ja" (venepäraselt). Üks väike vene laps rida eespool vaatas ikka suht kummaliselt meid. Siinkohal kasutaks võimalust ja tervitaks seda onu eesreas, kellele Anni suurest erutusest pidevalt oma ketsidega porijälgi seljale tegi. Ära pikka viha pea, semu, ega me ju meelega.

Lõpuks kandis kõik vilja. Levadia võitis 1:0. Uskumatu, ükski Eesti klubi pole veel niikaugele jõudnud. Ega ei jäägi muud üle, kui AC Milani siia maile ootama jääda :)


Eile sai peet' Oti sünnipäev. Taaskord juba legendaarseks saanud bungalow's Jüriste bäkkjaardis. Tuhat tänu Kaitsile, kes oli asja korraldamisega kõvasti vaeva näinud. Ott ise ju suur töömees ning harva Tallinnas, seega polnud tal aega kätt asjaajamisele külge panna. Kaits, vana geenius, korraldas aga sellise vanakooli peo koos viktoriini, mõrvamängu, teatevõistluste ja torbikmütsidega, et anna aga olla. Sellist pidu pole saanud lapsepõlvest saati. Tore, et leidub veel inimesi, kellel nostalgiat ja huumorisoont jagub ning kes soovivad seda ka teistega jagada. Tulemuseks kustumatud mäletused adrenaliinist, katkistest munadest Padu tänaval, sabata põsssast ja suurendatud huvist kaaslaste väikese sõrme vastu... ;) Eks asjaosalised ise tea paremini :D
Igatahes ole meheks, Ott ja kanna väärikalt 23 aastast koormat oma õlul. Ja nüüd oled ka Sina triibuliste gängi liige.

NB! Värbamistöö gängi jätkub.

Pikk nikk ja katkine peegel

Meie suvised pühapäevad ei ole kunagi igavad. Sellel pühapäeval pärast ollikas käiku (mida ple külastatud juba nii kaks aastat, aga lihtsalt pungi mõttes seda teha ostustasime), laadisime Mooni ja Punnuga ennast Nissani peale ja mõtsime minna grüünesse piknikule. Final destination polnud küll algul selge, aga mõnusa Depeche Mode saatel lasime lõpuks autol ennast Paldiskisse viia. Seal külastasime tuuleparki. Vahvad monstrumid on need propelledrised seal ja teevad ikka suht kriipi häält küll. Tore oleks olnud juba tuulepargis oma palagan maha laotada ja mõnus pühabane eine võtta,a no kus sa ikka siis sellises kohas rahu saad. Siis mõtsime, et sõidame Paldiski linnast läbi ja potsatame kuhugi randa maha. Paldiski on suht vastuoluline koht. Mis tegi heameelt on see, et mõned inimesed on võtnud aruraasukese pähe ja renoveerinud oma hrustsovkad ära. Lõpptulemuseks juba üsna Mustamäe sarnane pilt, mis polegi nii paha. Teisalt aga kohtab seal ikka vana ja vene aegset laga ja lootusetust.
Igatahes, piknik jäi ka Paldiskis ära, kuna ilm meie õilsat plaani ei soosinud. Mis meils' muud üle jäi kui autonina tagasi päälinna poole suunata ja loota, et seal ilmataadil parem tuju. Lõpuks maandusime Pirital impotendi unelma jalamil (minu sõnade järgi mausoleum). Laotasime maha vahva tiigriga piknikulina ja hakkasime pihta. Snäkk maitses vabas õhus eriti oivaliselt ja mõnus vaade kõrgelt mäelt meelestas aina postiivsemalt. Genereerisime nii mõnegi hea idee, mis tahaks juba septembris teoks teha. Kvaliteetaeg.
Pühabane piknik oli just kulmineerumas maiustustega, kui järsku tsahh, avanesid teavaluugid. Algul mõtsime, et noh, mis seals' ikka, ehk polegi nii hull. Kuid ilmataadil olid meiega teised plaanid. Meil puhkes loomulikult paanika. Kihkat-kähkat oli vaja asjad kokku saada ja terve nahaga autoni jõuda. Kokkupakkimine läks suhtkoht käbedalt ja Punnu suutis meid taaskord häst nummist üllatada. Nimelt oli Mulinaad teinud tema maoga oma töö ja kui ta nüüd seal kiiresti rapsis, leidsid tuhanded gaasimolekulid suu kaudu väljapääsu tema sisemusest. KRÖÖÖÖÖKKSS. Tardusime kõik. See oli midagi nii imelist. Ma mõstin, et lasen püksid täis, kuna ei suutnud irvet jätta. See on asi, miks ma Punnut nii väga armastan. Ta oskab valida hetke ja muuta selle kordumatuks.
Järgnes kibe-kabe lippamine autoni. Veel hellitasime lootusi kuiva nahaga autosse saada. Maarjamäe lossi sissekäik koosneb teadupoolest treppidest ja katusega trepimademetest. Just sinna katuse alla rihtiski Punnu joosta. Kui ta aga kohale jõudis, mõistin ta, et tegemist on ilge tüngaga. Katus polnudki katus, vaid mingid suvalised hõredad lauajupid. Irww. Siis oli juba ükskõik. Olime läbimärjad. Ja kui sa juba läbimärg oled, mis seals' ikka. Tuju tõusis taas. Kui juba siis juba, mõtsime. Kui olime autosse saanud, võstime lahti mausoleumis söömata jäänud küpsised ja lasime hää maitsta. Lõpp hää, kõik hää.

Täna oli suhteliselt vastuoluline päev. Hommik algas kenasti, kui leidsin postkastist kutse oma kalli Muhfi sünnale. Õhtu lõppes aga halvasti, kui Maaren mind postkontorisse viies autol peegli maha sõitis.

Est-Mkd 16.08.2006 Kick-off 19.00 (local time)

Kolmäeval korraldasime Eesti-Makedoonia mängu. Kuigi asjad algasid hommikul normaalselt ja tellimused jõudsid isegi varem staadionile, möödus päev pisiasju korrigeerides, mis lõpptulemusena osutus liigagi suureks ja närvsesöövaks ettevõtmiseks. Püüdsin asja rahulikult võtta ja tsill olla, aga ikkagi kaotasin vahepeal närvid ja kippusin hüppama. Ikka nõme küll, kui ajakirjanikud viimasel hetkel akrediteeringuid juurde nõuavad ning seejärel toitlustav personal jne. Kui lõpuks kaelakaartidega ühele poole sain, lõppes minu jaoks ka nädalaid kestnud ettevalmistus mänguks. Olin omadega mäele saanud ja minu poolest võis mäng alata. Hea tunne oli. Vahetasin tööriided pintsaku vastu ja riputasin kaela töötõendi ning korraldajakaardi.
Tsekkisin aknast välja ja platsi lendas president Rüütli Arni. Nii tore oli seda vanakest vaadata. Siis helises telefon, kust kostis Birgiti närviline hääl :"Kus Aivar on, president on siin?" Õnneks oli Pohlak all. Arni andis Viikmäele ja Poomile üle minu tellitud Tauno Kangro valmistatud kujud. Ilusad olid.

Ja nii ta läks. Kuigi kontoriaknad katsime võõraste pilkude eest rulooga, tegin ikkagi ühe akna lahti, et vahepeal arenal toimuvat tsekkida. Paar võimalust esimesel poolajal oli, mida eestlased realiseerida ei suutnud. Poolaeg lõppes 0:0 viigiga. Teine poolaeg oli suht samasugune, aint selle vahega, et suht normaalaja lõpus, pandi koll meie väravasse ära. Saime pähe 0:1."Must päev Eesti jalgpallis", kostis Siimu suust. " Sama hea kui 6:0 kaotus", lisas Kalle.

Majast saime Mihkliga välja alles 10.30 õhtul, kuna pidime ühe Makedoonia ajakirjaniku järgi ootama, kes tõega mingi tund aega pärast pressikonverensti lõppu ikka saalis oma coverage't toksis. Mihkel läks tüübile ütlema, et poiss, aeg pillid kotti panna, aga too ei võtnud vedu eriti. Kogu aeg ikka: "Five more minutes" ja nii läksi oma tunnike istumist seal veel. Lasi Mihkil omale takso kah järgi kutsuda, kes teda veerand tundi vähemasti seal ootas. Issanda õnnistust tundsin enda peale langemas, kui ta lõpuks omadega ühele poole sai!

Täna hommikul võis tund aega hiljem tööle tulla, s.t kell 10.00. Mina ja mõned veel tulime ikka krapsti tavaliseks ajaks. Päev pidi kohe koosolekuga algama. Lõpuks oli ikka nii, et rahvas vajus sujuvalt kohale pärast kümmet ja Tõnu mingi kella 11 ajal. Mulle tundus tänane päev just nagu päev pärast suurt joomingut. Õhkkond oli kuidagi unine, arena kubises prahist, kontorist oleks nagu sõda üle käinud. Eriti meeldisid mulle kontori prügikasti kõrvalt leitud lapik ja hiljem nõupidamiste ruumist leitud rocki pudelid, arvestades asjaolu, et rahvusvahelistel mängdel arenal alkot müüa ei tohi. Jäi vaid salapärane küsimus, kes seda tegi? Keegi omadest see olla ei saanud. Määtsik, mis. Intrigeeriv, aga nummi mu meelest.
Koosolek oli kuidagi eriliselt mõnus ja vaba seekord. Täpselt nagu pärast suurt joomapidu, kõik olid suht väsind, aga siiski võis kõigi nägudelt välja lugeda suurt rahulolu tehtuga. Sõime eilseid VIP cateringi jääke ja võtsime kõik toimunu uuesti läbi. Tõnu luges ette SMS, mille oli saanud Pohlakult pärast mängu. Üldkokkuvõttes oli üritus õnnestunud, suuri möödalaskmisi ette ei tulnud. Organisatoorse poole eest saime Pohlakult kiita, samuti olid rahul välismaa vaatlejad. Pohlaku sõnum pani tõega I-le täpi peale, tegime mõttes endale aplausi ja veendusime, et tiimitöö läks vägagi korda.

Egas' midagi, jääme 2.septembrit ootama, kus Iisrael võõrustada. Ettevalmistused selleks hakkasid juba täna.

Arboreetum

Oi, oi. Unustasin kõikse tähtsama asja. Kui keegi tunneb end teadvat mida tähendab sõna "arboreetum", siis moosisai minu kulul. Meie enne pühaba näiteks ei teadnud. Aga kui nägime Luua mõisas silti "arboreetum", tabas meid enneolematu äratundise rõõm. Meil polnud küll aimu mis sisu selle toreda sõna taga peitub, kuid ometi teadsime, et see on koht, kuhu kindlasti minna tahame. Kui sildi järgi arboreetumi juurde jõudsime, tabas meid miljoni krooni küss :"Eee, poisid, kas keegi näeb siin mingit arboreetumit?". No on ikke raske küll, kui tead ei arboreetum seal kusagil olema peab, aga samas pole nagu aimugi mida otsida. Igatahes lõppes kõik hästi ja arboreetum sai lõpuks leitud. Nüüd küss suurele ringile, sto tõ zuka gavaris?

I would like to see thye racoon-dog now

Eila võtsime auto selga ja põrutasime Mooni ja Punnuga Palamusele. Suurimaks ajendiks sinna minekul oli punsliõli, mida proviisorihärra Joosep Tootsile omal ajal südamepöörituse vastu andis. Punsliõlist on saanud viimastel aegadel minu kinnisidee. Eriti vajanuks ma seda nüüd arvetades faktiga, et laubal sai peet' Kadi-Britta sünna, mis meile Petsiga eriti meeletuks kujunes. Pühaba hommikul ärgates oli tervis enamvähem OK, aga kui juba poolel teel Palamuse poole olime keeras suht ära. Tagaistmel sai pikutatud ja kakutatud aga läks aina hullemaks. Ma ei tea, kas seda põhjustas Palamuse eriline aura või miskit muud, aga minu paranemine leidis imekombel aset just sel hetkel, kui panin jala selle armsa aleviku pinnal maha. Kohe võtsin suuna Palamuse kirikusse, kus salaja kõiksevägevamat tervise parandamise eest tänasin. Edasi kulges tee Palamuse koolimajja. Seal sai nähtud klassituba ning õpetaja Lauri ja laste magamistube ka. Väga sheff värk.
Eriti morjendas meid aga asjaolu, et kuna oli pühaba, siis apteek oli suletud. Punsiõli jäigi saamata. Aga samas on see üliheaks põhjuseks varsti sinna toredasse kohta tagasi pöördumiseks. Nii ma seda asja küll ei jäta. Punsliõli on haaranud minu elus lihtsalt liiga tähtsa rolli.
Külastasime isekesk iska Elistvere loomaparki.Tahtsime teha koomi hüüdes:"Karu on lahti pääsenud". Põhimõtteliselt ta oli ka, sest see aed, mis teda ümbritses oli liigagi kahtlane. tegin karule kiisunummi värki ja see talle eriti ei meeldinud ja kui ta vaid oleks saanud, siis oleks ta raudselt minda maha murd' selle eest. " i would like to see the racoon-dog now" sai päeva väljendiks. Eks asjaosalised ise tea miks...Nägime närilisi ka ning erinevalt karust meeldis merisigadele minu kiisunummi küll.
Igati asjalik päev oli. Igatahes tean, et varsti lähen ma Palamusele kindlasti tagasi ja siis panen klähvaka või paar punsliõli ka olemise alla.

Lühike uni ja niudevöö

Eile tegin tööl pikema päeva - carpe diem, noh. Tegin väikese karika kutsed valmis. Hea oli isekeskis printeriga möllata, ilma et keegi midagi vahele prindiks või teistega arvestama peaks. Kontorist lahkusin kell 7, et paari tunni pärast statkale tagasi tulla Flora-Brondby mängu vaatama. Saime Anni ja Kirvega linnas kokku, tegime paar kiiret õlleringi Mauruses ja suundusime A.Le Coqile. Rahvast oli nagu murdu. Tegelikult olin sellega arvestanud, sest esimese ringi mängus oli Florat niigi juba 1000 nägu vaatama tulnud. Nüüd, kui käes teine ring, ei pidanud publiku huvis samuti pettuma. Maabusime lõunatribüüni fännitsooni, kus aeg roppuslaulude ja trummipõrina saatel lendas. Kahjuks ei jäänud mängust kuigi teravaid elamusi. Ütleme nii, et olen ka suuremat adrenaliinilaksu tundnud. Aga siiski Flora, tublid poisid, hoidsite vähemasti värava puhtana.
Juks Siimul oli sünna, ta elagu! Kontorisse oli mängu ajaks suurem seltskond kogunenud ja selle asitõendina leidsin hommikul nõupidamisteruumist veiniavaja ja snäkipuru.

Pärast mängu läksime mõne jalkahaigla seltsemehega Bambasse. Tore oli lõpuks näost-näkku kohtuda inimesega, kelle telefoninumbrit nii mõnigi kord nädalas murelikele helistajatele jagad. Koju sain 2 paiku öösel. Uni jõudis kesta vaid napid viis tundi. Hommikul oli magamatusest vähe kahtlane olla, aga vana hea Aspiriin tõi mu maa peale tagasi.

Koju sõites nägin ERAKORDSELT PIKKADE jalgadega tibi, kordan sõna "ERAKORDSELT". Oma 2 meetrit. (niude)vöö oli ka jalga tõmmatud. Nii ta seal patseeris punase tule alt läbi. Nagu teisest dimensioonist. Aega oli tal küll ja tundus, et ta teab oma väärtust ja naudib olukorda täiel rinnal. Pimestatud aurojuhtidel ei jäänudki muud üle, kui situatsiooniga leppida ja seisma jääda, kuigi neile põles roheline tuli. Huvitaval kombel oli see isegi natuke vahva vaatepilt. Arvestades minu suhtumist koertesse, ei suutnud ma isegi tema peale vihastada. Vägisi kiskus suunurgad ülespoole. Liiga originaalne oli see vaatepilt lihtsalt, nagu kopi-peist heast ollivuudi sekskomöödiast.

Romeo vs triibulised

Eila sai Mooni pool kauaoodatud auto selebreitimise pidu maha peetud. Menüüs olid peale igasuguse vahva keelekastme ka burritod ja jäätis. Kaks viimati nimetatut maitsesid taevalikult. Vürtsiga polnud Moon koonerdanud, mistõttu tõotasime kõik järgmisel päeval laavat s*****a. Patsil õnnestus see juba ka peo käigus :P, niiet tervitused talle ka siitpoolt.

Algul oli plaanis teha stiilikas, kus kõik peavad etendama mingit auto osa. No ma muidugi tahtsin esimese pauguga olla kindalaegas. Lõpuks jäi see stiilikas kus see ja teine, sest auto moodi riietumine osutus kõigile ilmselgelt üle jõu käivaks. Sellegipoolest otsustasime mina, Yvette ja Raul lippu kõrgel hoida. Niisiis sai aegsasti päeval kokku lepitud, et pidusse ilmume kõik triibulistes PO.P särkides ja sokkides. Moodustasime omaette liiga - triibulised. Lajatasime kõigile sajaga. Nüüd on selle särgi saamise järjekorras juba kõik. Aga kahjuks võtab selle omandamine mõnel aega koguni aasta. Esimene järjekorras on Ott, kellel juba augusti lõpus sünna tulekul.

Õhtu kulminatsioon leidis imekombel aset juba üsna koosviibimise alguses. Nimelt sai uus Alfa Romeo mõnusa Vana Tallinna liksiga üle kallatud ja sinna peale sulepadi ära tühjendatud. Vaatapilt oli silmipimestav. Nagu Alfred Hitchkocki filmis "Linnud". Terve Mooni aed oli sulgi täis ja loomulikult ka meie oma. Aga asi oli seda väärt. Kui sulise auto ümber ära lällatud ja holliwoodilikud posängid üles vilmitud, algas rõõmus sõit Mustamäele Statoili pesulasse. Oli tore autode rongkäik, kus suline peategelane kõige ees ja meie nagu jüngrid tema järel. Meie triibulised olime kolmekesi ühes autos ja ennäe, Mustakal üts põhjajoond triibulises kalkar bussipeatuses taarutamas. Kahjuks märkasime teda liiga hilja, nii et tee äärde võtta enam ei saanud. Aga oleks igavesti tore olnud küll seal tagasitmel temaga pisut hullata... Irwwww...

Õnneks lõppes kõik ilusti, st Romeo sai puhtaks pestud, kuigi rehvidel võis näha veel mõningaid sulejäänuseid. No ja Baari-Vovagi kaarutas Mustaka Statis ringi.

Tulime siis kotto tagasi ja pidu läks rõõmsasti edasi. Ei tea kas sellist pidu veel kunagi nautida saab. Aga samas küllap Moon mõne aasta pärast jällegi uue riistaga üllatab, teada ju on, et ühe asja peal ta kaua ei püsi, olgu sellel siis misiganes põhjus. Aga seniks nael kummi!

Elame näeme

Tänane päev polnud tore mitte ainult töiste võitude pärast. Jah, töö juures sain ühele poole ülesannetega, mis mulle algul kohutavat hirmu valmistasid. Ühe korra olen nendega juba alt läinud, seekord pabistasin topelt, kuna ei tahtnud kaks korda samasse ämbrisse astuda. Ilmselt ulatas keegi hall onu pilvepiirilt minu poole oma nähtamatu käe ja kõik läks kuidagi üle ootuste libedalt. Sama ülesanne on ootamas mind ka järgmisel nädalal, aga enam see mu konti ei murra, niiet tulistage aga!!!

Emal on toredad kingad, avastasin täna. Kui ta kõnnib, siis tekib heli nagu oleks ta linnu talla alla kinni astunud. See hääl on suhteliselt kriipi. Liiga tõepärane. Igatahes sai poes emaga hängides väga palju nalja. Emps ei julenud enam istuda ega astuda, sest inimesed vaatasin teda liigagi pika pilguga. Ega tal muud üle ei jäänud, kui punastada ja edasi kõmpida. Ikka kriiks ja krääks ja maitia mis veel.

Täna lähen Mooni juurde vaatam Reili ja Tõnu pulma videot. See on minu käes olnud juba viimased pool aastat. Kuna mul on kodus ainult DVD ning see antud salvestis on VHS näol, polnudki mul sellega midagi peale hakata. Nüüd aga avastasin, et juba ülehomme sõidan Reili ja Tõnu poole, siis oleks kena see neile ka tagasi viia. Ei tea, kas tahavadki enam? Irwwww. Hea mees ma ikka olen. Ega ma vist olekski oma aruga selle vaatamise vabalt kusagile kaugemasse tulevikku lükanud, kui järsku poleks avastanud, et mind laupäeval külla oodatakse. Aga no tore ongi näha kahe aasta tagust videot pulmast, kus ise lilleneiuna osaline olin. Nats kriipi on ka, sest mu häälel on komme lindi peal väga kriiskavalt ja isegi skisofreeniliselt kõlada. No ja rääkimata siis veel viltusest ninast ja erineval kõrgusel asetsevatest silmadest. No ja küür oli ka seljas ja kingad ka hõõrusid ja rumalaid mänge sai pulmas mängitud. Ja... jaa. no.. ma ei tea mida veel.
"Elame näeme", ütles pime.