Pikk nikk ja katkine peegel

Meie suvised pühapäevad ei ole kunagi igavad. Sellel pühapäeval pärast ollikas käiku (mida ple külastatud juba nii kaks aastat, aga lihtsalt pungi mõttes seda teha ostustasime), laadisime Mooni ja Punnuga ennast Nissani peale ja mõtsime minna grüünesse piknikule. Final destination polnud küll algul selge, aga mõnusa Depeche Mode saatel lasime lõpuks autol ennast Paldiskisse viia. Seal külastasime tuuleparki. Vahvad monstrumid on need propelledrised seal ja teevad ikka suht kriipi häält küll. Tore oleks olnud juba tuulepargis oma palagan maha laotada ja mõnus pühabane eine võtta,a no kus sa ikka siis sellises kohas rahu saad. Siis mõtsime, et sõidame Paldiski linnast läbi ja potsatame kuhugi randa maha. Paldiski on suht vastuoluline koht. Mis tegi heameelt on see, et mõned inimesed on võtnud aruraasukese pähe ja renoveerinud oma hrustsovkad ära. Lõpptulemuseks juba üsna Mustamäe sarnane pilt, mis polegi nii paha. Teisalt aga kohtab seal ikka vana ja vene aegset laga ja lootusetust.
Igatahes, piknik jäi ka Paldiskis ära, kuna ilm meie õilsat plaani ei soosinud. Mis meils' muud üle jäi kui autonina tagasi päälinna poole suunata ja loota, et seal ilmataadil parem tuju. Lõpuks maandusime Pirital impotendi unelma jalamil (minu sõnade järgi mausoleum). Laotasime maha vahva tiigriga piknikulina ja hakkasime pihta. Snäkk maitses vabas õhus eriti oivaliselt ja mõnus vaade kõrgelt mäelt meelestas aina postiivsemalt. Genereerisime nii mõnegi hea idee, mis tahaks juba septembris teoks teha. Kvaliteetaeg.
Pühabane piknik oli just kulmineerumas maiustustega, kui järsku tsahh, avanesid teavaluugid. Algul mõtsime, et noh, mis seals' ikka, ehk polegi nii hull. Kuid ilmataadil olid meiega teised plaanid. Meil puhkes loomulikult paanika. Kihkat-kähkat oli vaja asjad kokku saada ja terve nahaga autoni jõuda. Kokkupakkimine läks suhtkoht käbedalt ja Punnu suutis meid taaskord häst nummist üllatada. Nimelt oli Mulinaad teinud tema maoga oma töö ja kui ta nüüd seal kiiresti rapsis, leidsid tuhanded gaasimolekulid suu kaudu väljapääsu tema sisemusest. KRÖÖÖÖÖKKSS. Tardusime kõik. See oli midagi nii imelist. Ma mõstin, et lasen püksid täis, kuna ei suutnud irvet jätta. See on asi, miks ma Punnut nii väga armastan. Ta oskab valida hetke ja muuta selle kordumatuks.
Järgnes kibe-kabe lippamine autoni. Veel hellitasime lootusi kuiva nahaga autosse saada. Maarjamäe lossi sissekäik koosneb teadupoolest treppidest ja katusega trepimademetest. Just sinna katuse alla rihtiski Punnu joosta. Kui ta aga kohale jõudis, mõistin ta, et tegemist on ilge tüngaga. Katus polnudki katus, vaid mingid suvalised hõredad lauajupid. Irww. Siis oli juba ükskõik. Olime läbimärjad. Ja kui sa juba läbimärg oled, mis seals' ikka. Tuju tõusis taas. Kui juba siis juba, mõtsime. Kui olime autosse saanud, võstime lahti mausoleumis söömata jäänud küpsised ja lasime hää maitsta. Lõpp hää, kõik hää.

Täna oli suhteliselt vastuoluline päev. Hommik algas kenasti, kui leidsin postkastist kutse oma kalli Muhfi sünnale. Õhtu lõppes aga halvasti, kui Maaren mind postkontorisse viies autol peegli maha sõitis.