Surutis

Ja nädala parim Unole (luuserjalgpallurite kohta, meeskonna jätan kodurahu huvides siinkohal mainimata)"Mehed teadsid mida peab tegema, aga ihu ei teinud järele".

Täna meenus ka mulle üks vana ütelus, mille olin juba ammu unustanud "Rumalad küsimused eeldavad rumalaid vastuseid". Just sellise sildi kleepisin pärast korralikku selektsiooni laual asuvale e-maili hunnikule. Tegelen nendega kunagi siis, kui parem tuju.

Lambad on siin ja lambad on sääl

Nädalavahetuse veetsin Mari villas Saue vallas. Kõlab hästi. Põllud, mets, väljad ja vaikus. Vaikust ei jätkunud kauaks, kuna meie süüdimatu lindimuss tappis vaikuse. Esimest korda elus seisin silm-silma vastu lammastega. Ronisime Mairega aedikusse ja ajasime lambaid taga. Loll nagu lammas, see ütelus on vägagi asjakohane, nüüd saan sellest aru. Teevad nii nagu üks ette teeb. Kui joostakse, siis jookse, kui situtakse, siis situ. Aga siiski üliarmsad loomad. Saime ka vägevaid videoülesvõtteid, ehk õnnestub mul neid siin ka eksponeerida. Igatahes polnud aedikus ühtegi pabulavaba ruutmeetrit muru. See kajastus ka hiljem meie jalanõudel. Ega jah pole karjamaale minekuks parimat jalatsit kui viimase raha eest soetatud Hilfigher.
Mari isa ökotalus peetakse ka kanu. Esimest korda elus sain oma käega noppida pesast muna ning süüa hommikuks värskelt korjatud munadest tehtud munaputru. Maire oli julge ja võttis ühe kana poseerimiseks sülle. Põgenesin kabuhirmus, kui ta selle kanaga mu nina all vehkima kukkus. Ka minu hirmuhetkedest saime piinlikke kaadreid.
Koeri ma muidu ei armasta, aga hundikoerapaar Eduard ja Nora olid väga sümpaatsed. Tegid inimesed häält ja hammustasid üksteist kaelast.

Ja veel. Suur tänu Jaanile, kes ühe juhusliku kohtumise käigus Viru keskuses õpetas mulle uue sõna "reiud", mis käib lühikeste liibekate kohta.

Klaver tuleb külla

A täna oli rohkem kui eriline päev. Keila kirikus käisime Rannapit ja Taavit kuulamas/vaatamas. Minu süda kuulus juba ammu Taavile, aga nüüd jäi see küll Keilasse maha. Ninnu-nännu. Juhuslik, skisofreeniline, kriiskav, meeleheitlik, professionaalne - see on Taavi. Rannap oli ka oma tuntud headuses. Viimati nägin teda aastat paar tagasi Tartu laulukaval Roostevabadel (issand, ma ei mäleta kas see just õige nimi on). Selline isalik natukene. Seksikas isegi võibolla (ma loodan, et need kaks ei välista teineteist). Elamuse sai viimne kui üks kontserdile tulnu, seda oli nägudelt näha. No pole olemas vist inimest, keda ürgne ja pauerit täis klaverimuss külmaks jätaks. Selline, mis tahes tahtmata külmajudinad üle selja toob. See oli nagu grupiseanss, kõik väristasid selga. Näoilmed rääkisid rohkem kui tuhat sõna. Ja olime kõik seal väga kokkupakitud, hõivatud oli viimne kui sentimeeter vaba pinda. Selge ülerahvastatus, aga sellise paueriga kontserdi juures oli see vältimatu. Isegi tehti kohe otsa lisakontsert, mis algas vahetult pärast esimese lõppu. Meil vedas, et saime esimese raksuga asja ära nähtud, kuna lisakontserdile pürgis kolm korda rohkem rahvast. Ei taha mõeldagi mis seal toimuma hakkas...

Võõrad suled

Pühabal külastasime Panoptikoni - vahast inimorganite- ja kehade näitust. Kõik oli äärmiselt realistlik, aga suureks üllatuseks ei hakanudki mul paha. Nõrganärviliste tarbeks olid tegelikult isegi toolid valmis pandud ja näituse katalooogis ka vastav viide "kui teil hakkab halb, võtke istet". Nägime raseduse kolme faasi. Tõtt-öelda nägi esimene neist välja nagu reedel grillitud krevetid. See tekitas teataval määral küsimusi. Veel nägime kõiksugu põnevaid suguhaigusi ja nende tagajärgi. Ühe süüfilise tagajärjel eemaldatud peenise mulaazi juures panin maha ka nädala tsitaadi (kusjuures täiesti spontaanselt ja ettekavatsemata)"siit head nahka küll ei tule". Ka kõiksugu sarlakid ja muud sügelevad haigused olid eksponeeritud. Igatahes soovitan kõigile soojalt!!

Eile juhtus minuga õnnetus. Murdsin geelküüne ja seda väga õnnetult. Verd ei olnud aga põrguvalu ja pisarad tõi kaasa küll. Eriti jube oli see, et asi juhtus keset tööpäeva, mis takistas ka edasi töötamast. Jube abitu ja totter tunne tuli, kuna muret ju kellelegi tegelikult kurta pole. Ka mina saadaks inimese pikalt, kui ta ei suudaks oma tööd teha mingi tobeda võltsküüne pärast. Ma ei rääkinud sellest kellelegi ja kannatasin tööpäeva lõpuni ja kadusin siis oma haavu lakkuma. Õhtul võttis mind erakorraliselt vastu võõras tehnik, kes mu piinad lõpetas. Nüüd on mul 9 normaalset küünt ja üks plaastriga kaetud sõrm. Siiani mõtlen, no kurat küll, miks on üldse vaja mingeid jubedusi omale külge kleepida? Ma ei saa siiani aru, miks ma seda teen, eriti kui traumade juures asi vägagi jubedalt lõpeb. Pärast pikka kaalumist andsin oma küüntele siiski veel ühe võimaluse. Aga ainult ühe!!!!

Viiendal kuupäeval leidis Arenal aset lubatud Aerosmith. Päev varem olime tunnistajaks, kuidas lavameistrid Vana-Egiptuse orjade sarnaselt lava püsti panid. Seda sõna otseses mõttes. Vaatamata 21. sajandi tehnikaajastule saadi lavapostid püsti traatide abil, mida tüübid mitmekesi ühest otsast tõmbasid. No eks ma olen asjatundmatu inimesena siinkohal veidi ülekohtune, aga igatahes oli seda koomiline vaadata. Isegi nii koomiline, et tegin Neemele ettepaneku tribüünile ronida ja Eesti Ekspressi Flash! rubriigi jaoks üks kaader klõpsida. Läkski. No vaatamata kummalistele töövõtetele, saadi siiski kokku päris pandav moodustis.
Rentnikel oli kohustus vabastada maja kella kolmeks pärastlõunal. Kuna mind oli õigustega delegeeritud kontorivalvuriks, siis tundsin ennast nagu naine muiste. Seda enam, et Siim oli mind hommikul varustanud neoonkollase randmepaelaga, mis ideeliselt oleks mul lubanud korraldajana esineda. Piire ma katsetama ei hakanud, seega ei tormanud ma turvastaapi ega kulisside taha kedagi õpetama. Olin niisama ilus ja tegin tarka nägu. Tegelikult ei lahkunud ettenähtud kella kolmeks kontorist ka kamp minu naiskolleege. Muidugi olid nad ausal teel varustanud ennast ka kontserdipiletitega, lihtsalt keegi ei küsinud et miks nad ikka veel siin on. Aga see oli tore, et ma ei pidanud üksi olema. Mingil hetkel korgiti lahti helerohelised kihisevad naistejoogid ja juttu jätkus kauemaks.
Ma polegi Arenal kunagi nii palju rahvast näinud. Dima varustas mind fotokaga, et ma paar kuuma kaadrit teeks. Pildistada polnud tegelikult lubatud, aga reegleid rikkuda on ka tore. No ma ei saanud oodatud kuumi kaadreid. Keskpärased sain, kuna vaatamata isegi kõige karmimale suumimisele, olin lavast liiga kaugel. Küll aga sain lahedaid kaadreid lava ette parimaid kohti saama tormavast massist. Iga minutiga olid neid rohkem ja piltidelt on seda rabelemst ekstra tore vaadata.
Ei olnud aeglane ka Neeme. Nemps oli ka üks fanattidest, kes ennast lave ette lennutas. Ja mitte lihtne poiss pole Nemps, kuna ta suutis minuga isegi lava eest telefoniühenduses olla ja seda vägagi kuuldavalt. Kuna minu tagasihoidlik siidrivaru oli otsakorral, palusin Nempsil sms teel luba asuda talle kuuluva breezeri kallale, mida targa inimesena teadsin külmikus asuvat. Luba ei tulnud sms teel. Tuli hoopis kõne. Omalt poolt hindan Nempsi ponnistusi 10 punktiga. Ütleme nii, et breezerit ma lahti ei saanud, kuna avajat ma leida ei suutnud. Vilja ei kandnud ka minu lapsikud katsed pudelit väejõuga vastu aknalauda avada. Vaid sõrmeotsad said kokku paari kleepuva tilgaga, millest järeldasin, et kuigi kork maha ei tulnud, tuli välja aga kogu gaas. Palju õnne mulle. Geenius.
Kontserdi algus lükkus üle kahe tunni edasi ja lubatud Soome voormap bänd jäigi tulemata. Selle võrra kauem pidi pärast Tanel Põderit tühja ootama. Aga siis ütles keegi, et Õhusepad ei tule kunagi enne kümmet peale. Igatahes veidi pärast kümmet olid Õhusepad olemas ja päris seksi täis kohe! Piletit poleks ma muidugi never sellele üritusele ostnud, aga tasuta näidati ja ausalt öeldes võttis jala tatsuma ikka küll.
Mingi hetkel helistas mulle Kalle ja palus tagasi oma legendaarset dressikat, mille oli enne kontserdi algust kontorisse jätnud. Leidsin Kalle kontori ukse tagant vägagi ülevoolavas meeleolus. Päris, kas õlut tahan. Tänu alt vedanud Breezerile, olin suht kuival ja kaks korda küsida ei lasknud. Mingil põhjusel oli ta oma õlletopsi posti taha peitnud (või sain lihtsalt valesti aru?). Nagu aru sain, oli ka tema mingil hetkel olnud osa lava eest möllajatest. Ei tea kas saund käis üle jõu või mis, igatahes oli ta mingil hetkel sealt minema tulnud. Järgmisel hommikul jõi Kalle ära pool 18,9 liitrisest veeautomaadi sisust. Olin juba äärmuseni viidud ja mõtlesin, et hakkan talt iga topsi eest raha küsima ja saadan arve pärast postiga koju. Aga mingil hetkel hakkas mul Kallest kahju ja ma asusin talle isegi appi. Täitsin topsi ära ja viisin ilusasti lauale. Ei olnudki midagi teha, liigitasn Kalle lihtsalt raskeks lapseks. Ta nõustus selle väitega.
Nemps see-eest oli hommikul triksis traksis, ei olnud kuulmine kõva ega midagi.
Koju sain ühe paiku vist. Ka mina olin erinevalt mõnest triksis traksis tervise juures. Ainult uni jäi lühikeseks.

Katrin läheb Tartusse

Reedel pakkisime ennast Eriku peale ja sõitsime tartusse Anni bakat tähistama. Muuseas Eriku jaoks oli see reedel juba teine kord Tartu vahet sõita, kuna hommikul oli ta käinud Anni aktusel ja siis Tallinnasse tagasi tulnud, et ka meid peale võtta. Autosõidust ma parem ei räägigi, kuna Eriku sõidustiil on mulle TÄIESTI vastuvõetamatu ja elukardetav. Ega meie taga sõitev Erko parem ei olnud. Seega puudus mõte tagumisse autosse minna. Tuli valida kahest sitast parim. Aga parmimat ei olnudki. Igatahes jõudsime (!) kohale. Shampa oli meil olemas, Tartust muretsesime lilled ja minu valikul banaanitordi Lõvi Lõrr. Anni ja Kirves juba ootasid meid. Musid-kallid-õnnitlused. Sõime tori, jõime shampat ja rummi kirsimahlaga. Siis tuli aeg võtta jalad selga ja Tartu ööeluga tutvust teha. Baaridesse seekord ei mindud, suund võeti Pirogovile. Seal oli suhteliselt robustne, aga asi oli seda väärt. Noored tartlased ei löö millegi ees risti ette. Meie ka ei löönud ja rumm maitses hea.
Öösel keeras Erik ennast voodist maha ja mulle jalgadega vastu pead. Valus oli, keerasin pea jalutsisse hoopis.
Hommikul tegime Mooniga juba tavakssaanud rituaali - hommikusöök Rasputinis. Jumaldan seda kohta. Hommikused pelmeenid, vaarikamoosiga pannkoogid ja meega tee olid päevale heaks alguseks. Seni kuni meie linnas einetasime, said ka teised kargu alla. Kohtusime Raekojas kella all ning pidu jätkus Suudlevates tudengites jäätisekoksidega (Erikul jäätisekoks + Vana Tallinn). Pärast seda võtsime suuna alkopoodi, kus kõik endale ühe kosutava joogi lubasid. Läksime ülikooli kõrvale parki Mooni vana korteri juurde. Istusime, võtsime, kõik oli kena. Möödus politseiauto. Ei peatunud. Keegi kommenteeris veel, et olevat liiklusment olnud. Jätkame. Ja siis oli auto tagasi. Ja sealt väljusid kolm politseinikku. "Kas teate, et trahv avalikus kohas joomise eest on kuni 6000 krooni?", küsib onu. Teadsime. Kästi koheselt jookidest vabaneda. Suure kahjutundega olime sunnitud seda tegema. "Dokumendid", sosistab naispolitseinik algajale noorele meeskorrakaitsjale. Meie nimed ja isikukoodid läksid kirja. Tundsin ennast kurjategijana. Veel pärisid korrakaitsjad, et miks me Pirogovil ei joonud ja juhatasid isegi suuna lahkelt kätte. Teadsime ju seda. Põhimõtteliselt me sinna ei läinud, kuna tahtsime Mooni vana korteri juures olla, et vanu aegu meenutada.
Mõne aja pärast kohtusime Kirvega. Tegime laheda jalgsitripi grüünesse (mingi kanal oli seal). Ja siis tagasi linna ning otse mäkki. Sõime kõhud täis ja siis tagasi korterisse. Algas üldine rummi manustamine saateks legendaarne Black Books. Ja seda kuni õhtuni välja. Vaatasime läbi lugematul hulgal seeriaid. Õhtul läksid tugevamad veel Pirogovile.
Ma ei taha mõelda kui palju raha mul selle tripi peale võis minna. Samas see polegi oluline, peaasi et nalja sai. Ja sai ka. Ja selles kõiges on süüdi Anni.