Rõõba

Laubal polnd meil Punnuga suurt teha. Oti sünnast sisse jäänud peopisik ei andnud rahu. Nii ei jäänudki muud üle, kui jalad selga ja linna poole ajama. Mis saakski ühe lauba õhta toredamaks muuta, kui mitte Kala galakontsert Kolumbuses, mõtsime. Siinkohal tuhat tänu hääle kolleegile Mihklile, ega ilma temata poleks sellisest toredast pidust teadlik olnudki. Paraku jäi lugupeetud kolleeg asjast ise ilma, kuna ei osanud eelneval päeval alkoholiga õigesti ümber käia ning nüüd valetarvitamise ikkes hinge vaakus. Tervisi takkajärgi, semu.
Punnul ja allakirjutanul oli teadupoolest juba teine päev, seega maitsesid Capten Morgan ja Bailey'se shotid eriti libedasti ja magusasti. Keelekastme pealt me kokku ei hoidnud, seda enam, et majarahvas meid tasuta sissepääsuga üllatas (puhas sääst=80 EEK).
Kala oli tore nagu alati, s.t. olen enne ka kuulanud seda ja alati on see mulle meeldinud, aga laivis sellist sõud näha on ikka hoopis teine tera. Vägisi võttis jala tatsuma ja suu matsuma. Selline tore muss, mis ei nõua suurt mõtlemist ning mille aju suurema pingutusetagi ära hakib. Nojah, eks ma olen ju ka selline lihtsake, niiet õigesse auku, poisid. Teinekordki, igatahes!
Publikumi oli kogunenud igasugust. Keskaelised ja kõvasti üle keskmises joobeastmes skandinaavlased võtsid küll suht viimast, ise aru saamata, millega reaalselt tegemist on. Said aru, et teistel on lõbus, järelikult on neil ka. Said aru, et eestlasele Kala meeldib, järelikult meeldib neile ka. Lihtne ja loogiline on kõik seesinases maailmas.
Oli kohal ka muidu natuke tõsiseltvõetavamaid eesti tegijaid, kui neid üldse nii võiks nimetada. Urmas Voolpriit Blind'ist näiteks ja Pedigree kidramees ka. Nojah, paraku võtan nüüd tagasi oma sõna "tõsiseltvõetav", mis sai välja hõigatud esimeses lauses. Nimelt oli Herrn Voolpriit ennast nii mittetõsiseltvõetavaks joonud, et seda oli lihtsalt hale vaadata. Müstiline mees täitsa. Totaalselt ebakainesse olekusse suutis vend juua ennast loetud minutite jooksul, no julgeks pakkuda mingi 50 min siinkohal. Kui ta kohale tuli, polnud küll ühtegi märki, mis viitaks, et tal lont mingisse leotisse hakkaka uppuma. Igatahes, edu talle siinkohal, pea vastu, sõber.
Teenindav personal oli oma kompetentsi tasemel, kuid oli ka üksainuke erand. Paraku istusime lauas, mis oli just selle erandi teenindada. Ei taha siinkohal nüüd kena juttu ja meeleolu rikkuda. Anname andeks sellele erandile, küllap oli alles õpilane. Teised teenindajaneiud tundsid meid ja meie soove õhtu kulgedes juba une pealt. Kui letile lähenesin, ei pidanud enam häält kõrgendama, kuna baaridaam teadis su kokteilisoovi juba silmist. No meie silmad Punnuga lausa kilasid: "Capten Morgan ja Bailey's tekiilaga, palun!".
Kui Kala lõpetas, võtsime Punuga oma väsinud kehad selga (anatoomiline ime) ja hakkasime kodu poole astuma. Viru tänaval kohtasime veel ühte Rootsi tüüpi, kes sularahaautomaadi järgi päris. Mina näitasin talle ühte suunda, Punnu hoopis vastupidist. Tüüp oli nagu filmist "Hämmeldunud ja segaduses". Lõpuks jäi minu sõna peale ja valisime minu pakutud tee. Viisime kena noormehe ise kohale, kuna ega ta vist suurt meist aru ei saand. No ega me ise ka ei saanud eriti, kuna olgem ausad, teine päev siiski.
Moskva ees taksisti oodates, korjasime peale ka ühe Punnu vana klassivenna. Muidu tore ja heasüdamlik poiss, aga kohe näha, et elus pettunud ja haiget saanud (naissoo poolt siis). Pole mina mingine hingetohter, aga seda oli ikka suht kaugele aru saada. Seda enam, et noormees osutus üllatavalt (!) avameelseks oma hingeasjade paljastamisel. Kohati tundsin ennast kohmetuna, kuulates võhivõõra inimese sellist avameelitsemist. Aga oli näha, et ta tundis ennast paremini ja lihtaslt oli vaja kellegagi rääkida. Võibolla oligi võõraga rääkimine kergem. Ma ei tea, pole ise proovinud...
Aga et mitte selliste kurbade nootidega lõpetada, ütlen vaid üht: "BU-RA-TII-NO".