Ja sula tuleb....

Tänase ilmaga on parim valik botikud. Jalad jäid kuivaks, kuigi trotsisin lompe ja vesiseid auke. Ja ilus ka vaadata, kiideti.

Tuleks juba sula

Ei mäletagi hii haiget ilma. Minule igatahes tekitas see paanikahäire ja sundis õhtul pool Xanaxit sisse võtma. Lõpetasime Arigatos pidulikult vutihooaja, trotsides külmetust ja palavikku läksin siiski kohale. Aga koju enam ei saanud. Kahe ainsana lootust andva taksofirma-Tallinki ja Tulika kõnekeskuse järjekorrad venisid pooletunnisteks ja aku hakkas üles ütlema. Nii lootusetut olukorda ei mäletagi. Mõtlesin, et jäängi Arigatosse lumevangi. Vastik ja masendav ilm. Äng tuli peale. Kui lõpuks koju sain, tekkis toas klaustrofoobia. Paremaks ei teinud ka Kanal 2 uudised, mis teatasid, et Harjumaal jäid inimesed lumevangi, üks neist lahtise luumurruga toimetati "ravile" kohalikku kauplusesse. Ja siis veel, et kolmsada tantsulast istuvad Kiili rahvamajas vangis ja maavanem ei vasta enam telefonile. Sõnaga, lõi kartma vist, kuna polnud võimalik aidata. Minu masendusele andis hoogu asjaolu, et sain nohu tõttu vaid suu kaudu hingata. Ja kui sa hingata ei saa ja sulle seinad niigi peale suruvad ja sa tead, et seinte taga õues on asi veel hullem ja lootusetum, siis kammib ikka ära küll. Täna jäin koju.

Muidu oli nädalavahetus töine. Tegime Kuressaares Eesti-Leedu mängu ja loen selle küll õnnestunud ürituseks. Pluss uued näod ja vestlused.

Auhind Punnule, kes täna oma auto mitte lumehangest, vaid imehangest välja pidi kaevama. Messenger on tore asi, ühe näpuvääratuse tõttu sünnivad uued ja toredad sõnad, sest misasjad need seal õues muud ikka on kui imehanged.

Ja aeg saab ümber!

Nädal ja üks päev tagasi sai ümber saladuse varjamise aeg. Hoidsin keelt hammaste taga täpselt aasta ja kaks kuud. Jah, tuli kätte see aeg, kui avasin kõige kallimate sõprade juuresolekul kaane keelumärgi-kujuliselt tordilt ja küsisin, et pakkuge, mida see tort nüüd tähendab. 28. augustikuu päeval 2008 anno domini sooritasin ARK-is positiivsele hindele sõidueksami ja nädal hiljem olin uhke juhiloa omanik. Ei leidnudki seda õiget hetke, millal oma kalleid üllatada, sestap sõitsin kaks kuud autoga ilma, et teised sellest teaks, kuni lõpuks tuli sobiv hetk Eriku suvilas. Selleks puhuks valmis eritellimusel temaatiline tort ja see rääkis iseenda eest. See hetk oli üle aasta ootamist väärt, kõigil oli hea meel. Üllatus läks täie ette. Muidugi pidin kohe tõrjuma küsimusi, stiilis a la kui paljuga sa need load küll ostsid. Ei ostnud, kõik sai ausal teel läbi higi ja pisarate (seda sõna otseses mõttes) välja teenitud. Nojah, kuna alustasin õpingutega 2007 augustis, siis olen tegelikult juba rohkem kui aastase kogemusega juht. Naljakas. Ja seda rõõmu kroonib minu oma auto. Juba kolm nädalat.
Raske oli vaikida, kogu aeg oli sellised seiku, mida oleks tahtnud kellegagi jagada. Häid ja halbu võrdselt. Aga vaikimine oli seda väärt, sest lõpptulemus sai väga kuul.

Ja nagu teenitult sattusin nädal tagasi algul hirmutavasse aga pärast vägagi pikantsesse situatsiooni. Kuna parkimine pole just minu tugevamaid külgi, sattusime Railyga Tondi postkontori parklas hätta, sest ei osanud seljataga paikneva auto kaugust objektiivselt hinnata ning ei julgenud seetõttu tagurdada. Läksin parajalt endast välja ja kujutlesin juba, et pean kogu ülejäänud päeva parklas veetma. Hetk ja kõrvalseisvast autost väljub naerulsui ei keegi muu kui Jan Uuspõld isiklikult! Vaatab mulle otsa ja hakkab mind tagurdama julgustama. Viipab kätega. Ma ei mõtle enam millelegi, lihtsalt vaatan talle otsa ja teen nii, nagu ta näitab. Tagurdan ja julgelt tagurdan. Ja rahu tuleb minu sisse. Ja kui mulle tundub juba, et ma olen kohe-kohe tagumisele autole sisse sõitmas ja enam küll tagurdama ei peaks, teen seda ikkagi, sest Uuspõllu lahke nägu ütleb, et pane veel üks nõks. Ei teki vähematki kahtlust, usaldan teda ja teen veel ühe nõksu. Ja väljas ma olengi. Veel lehvitame Janile ja tema lehvitab vastu ja ikka on tal see lahke ja lõbus nägu. Mulle ei jõuagi kohe kohale, lihtsalt sõidame ja naerupisarad on silmis.

Aeg maha

Ma võtsin kaks vaba päeva ja käisin Tartus. No ja mis seal ikka muud oli, kuid jõid kõhu viina-laimi-mündisegust täis ja läksid Tallinnasse arstiteaduskonna peole. No ja enne seda osalesin esimest korda elus inimpüramiidis. Kokku sai see kolmekordne (!)Esimest korda olin kõige alumine lüli, teisel katsel aga teine korrus. Kui naised püramiidi tegemisest rääkima hakkasid, siis ütlesin naljaga pooleks, et pole probleemi - teeme ära. Aga kui aru sain, et neil tõsi taga on, siis hakkasin pabistama ja keeldusin. Igatahes leidsin ennast hetke pärast vägevaid akrobaatilisi poose võtmas. Ei kahetse, väga põnev oli. Ja jõuluks väitsid naised ennast seitsmekordset püramiidi ette valmistavat. Ootan huviga.

Maailm on väike koht, selles veendusin. Sattusin Tartus juhuslikult Mihkli naabriks resideeruma. Pluss jalutas mulle Toomemäe nõlval vastu Anni. Tema üllatus oli sama suur kui minu oma.

Anatoomiatund

Ja selle nädala teadusenurk. Nagu ma teada sain, on paljusid minu sõpruskonnast vaevanud küsimus, et miks on Liis Lassil nii suur ja kole nina? Aga möödunud nädalal suutsin ma selle müsteeriumi lahendada. Nina on suur ja kole sellepärast, et Liisil on suured ninasõõrmed. Suured ninasõõrmed on aga sellepärast, et läbi nende saaks korraga hästi palju õhku sisse tõmmata. Aga õhku teadupoolest vajab Liisu sellepärast, et see toidab tema aju. Ja aju teadupoolest on Liisule tähis mõtlemise organ. Sõnaga, mida suurem nina seda targem inime. M.O.T.T.

Nädala märksõna "ilupärl" pärineb Greenika ilusast suust. Kasutada juhul, kui väljendad esteetilisust, rõõmu, rahulolu heade valikutega.

Ja algava nädala teadusenurgas katsume leida vastuse küsimusele, miks ei tarbita Tiiu ja Steveni peres saia, sest see ajavat kittima ning mida see kittima õigupoolest tähendab?