Erik võttis mind laupäeval pool kümme peale. Sõitsime platsikale Punnule ja Kaitsile järele. Kadala pst-il nägime palju dressides-rehades entusiaste, kes kõik metsa suundusid. See motiveeris.
Alustasime Laagri lipupunktist. Kaldusime oma esialgsest trajektoorist natukene kõrvale, mistõttu jõudsime ojaäärse hurtsiku juurde. Hurtsiku ümbrus ja oja olid prügi lademes täis. Kuigi hurtsikut polnud kaardile märgitud, on prügi ikka prügi, ning tuli käed külge panna. Kui oja ümbrus hakkas ilmet võtma, murdsime huvi pärast ka hurtsikusse sisse. Vaatepilt oli põnev. Taarat kastide kaupa, kusjuures sellised margid, mida enne näinud polnudki - vodka VIP jms. Kui hakkasime madratsit auto peale tõstma, lagunes see lihtsalt pooleks. Kogu see pleiss on nii hallitanud ja mädanenud, et oioioi. Meie Punnuga hakkasime prügikottidest Pätusid tegema. Kui kotiservasid ülevalt sõlme tõmbasime, leidsime, et kotile tekkisid nummid sarved nagu lapsepõlvest tuntud TV kangelasel Pätul. Kui kott hakkas täis saama, vaatasime üksteisele otsa ja tõdesime koos, et nüüd on aeg Pätuks teha ja uus kott käsile võtta. Terve auto kast sai Pätusid täis, mis peitsid enda kõhus hurtsiku sisustust. Ise veel mõtsime, et kui majahärra õhtul koju tuleb, ootab teda ees halb üllatus, tema kodu pole enam... Mis siis muud kui avaldused politseisse :D
Järgmisena leidsime ennast Vanamõisa kraavidest. Polnud just lihtne kraaviservas jõlkuda, ühe käega tasakaalu hoida ja teise käega läbivettinud küprokit korjata. Aga kahjuks moodustas enamiku kraavide sisust ehituspraht, mis oli kraavides ligunedes kummalise lõhna-välimuse kombinatsiooni omandanud. Müts maha Kaia ees, kes ennastohverdavalt kraavide litsuvatel servadel balanseeris ja ebainimlikke aktobaatlikke poose võttes prügi järele küünitas. Aga tulemus oli ilus.
Ka päeva viimane sihtpunkt viis meid ilma koodita prügihunniku juurde. Õigemini pidime selleni jõudmisega ootama, kuna hunniku juurde viis vaid kitsas kruusatee, mille omakorda oli ummistanud tumedate klaaside ja vahtralehtedega auto, mille omanikud maanteäärsel karjamaal vanainimeste asja ajasid. Mina tahtsin muidugi viimase hetkeni uskuda, et ehk harrastavad joogat ja parajasti on tegemist päikesetervitusega. Nojah, meie lähenedes olime tunnistajaiks, kuis naispool jalad taeva poole kiiruga aluspükse jalga vinnas. See rääkis iseenda eest ning mul ei jäänudkui muud üle, kui kurva faktiga leppida. Viisakate inimestena ei läinud me uudistama, vaid tiirutasime ringi ja tegime aega parajaks. Kui lõpuks prügihunnikule lähenesime, ei olnud vaatepilt kuigi tore. Tegemist oli põhiliselt toidujäätmetega, mis teadupoolest ehitusprahiga võrreldes just hästi ei lõhna ega välja ei näe. Aga ei jäänud muud üle, kui ülla eesmärgi nimel käed külge panna. Vahapeal läks asi ikka suht käest ära, tundsin, et hakkab üles ajama. Puhkasin ja hingasin põlluserval värsket õhku. Selle ajaga olid Erik, Kaia ja Punnu suurema tööst ära teinud. Oma kaks tundi rassisime ja siis saime mäele. Uskumatu. Oleks ainult fotokas kaasas olnud, oleks saanud radikaalselt erinevaid kaadreid "enne" ja "pärast".
Läksime koju, pesime, puhkasime, sõime, käisime poes ning väljateenitult käivitus pidu, mille käigus tõmbasime ennast süüdimatult täpiks. Üleüldse mõtlesime, et 3. mai võiks Eesti Vabariigis ametlikult saunapäevaks kuulutada. Sest polnud vist inimest, kes pärast koristusaktsiooni sauna ei võtaks.
Aga see polnud veel kõik. Lauluväljakul toimus prügiaktsiooni tänukontsert koos Eesti artistide koorekihi ja Toomas Hendrik Ilvesega. Kui kohale jõudsime, valdas millegipärast isu burksi ja Fanta järele. Mida aga kusagilt saada polnud, oli Fanta ja burks. Ja siis selgus, et seda ei antagi. Midagi ei anta, sest pretendeeritakse esimese Lauluväljakul toimunud prügivaba ürituse tiitlile. Ilus samm prüginädala lõpetuseks. Nälgisin rõõmuga!!!!
Algul tegime ära, siis jõime ära ja lõpuks oligi TEHTUD!!!!Tubli olid Sina, kes Sa tulid!
Ja sina, kes sa nii väga roojata tahad, katsu kuidagi olla. Pista see sitt omale voodi alla või põue. Või persse.
