Nii ja naa

Olen teist päeva voodihaige, eile ega täna tööl ei käinud. On juba parem.
Eile helistas kolm korda mingi vanem naisterahvas. Ei saanudki aru, kas tema oli tellinud või oli teda tellitud Lubja ja veel mingi tänava nurgale majavammi hävitama. Arvasin algul, et on mingi tüngakõne. Luges ette telefoninumbri, mis talle antud oli. Tõesti minu number. Ilmselt oli keegi selle valesti öelnud või nimetatud proua selle valesti üles kirjutanud. Kui ta esimest korda helistas, vastasin ja ütlesin, et on vale number. Paari minuti pärast helises telefon uuesti, ma ei vastanud enam. Pooleteise minuti pärast helistati jälle. Vastasin lõpuks humoorikal toonil. Tegelikult hakkas mul kodanikust suisa kahju, sest kui ta tuli vammi hävitama, siis ei saanudki ta majaomanikku kätte ja pidi ilmselt sama targalt tagasi minema. Kui ta aga tellis hävitusbrigaadi, siis ei jõudnudki see vist kunagi kohale. Ma siiralt loodan, et asi ikkagi lõpuks lahenes, sest kuigi asi kiskus veidi koomiliseks, on sellegipoolest tegemist tõsise probleemiga.

Kass Arturi vabaõhukino

Eile külastasime vanalinnas Kohtuotsa vaateplatvormil Kass Arturi ehk Artur Talviku vabaõhukino. Päris vahva ja üllas mõte tõmmata kaunisse kohta ekraan üles ja pakkuda huvilistele tasuta häid Eesti filme. Kavas olid Kaspar Jancise animafilmid ja õhtut kroonis filmiklassika "Verekivi" näol. Loodud oli õdus meeleolu, pakuti süüa ja hõõgveini, soe sügisõhtu soosis üritust. Rahvast ei olnud ülemäära palju, aga see oligi hea, oleks olnud liiga anonüümne. Üks paarike oli suisa oma väikese diivani kaasa toonud. Istusid teineteise kaisus ja vaatasid armsasti suurt ekraani.
Õhtu edenedes põikasime Valli baarist läbi, polnud ammu seal käinud. Inimesed, jooge Valli baari rummikoolat! Ärge mürgitage ennast muude fäänside ja värviliste jookidega. Hea ja aus kraam.

Sügisjookslane

Esimest korda lasin ennast SEB sügisjooksule ära rääkida. Ootame veel ametlikke tulemusi, aga enda ajaarvestuse järgi läbisin kümme kilomeetrit tunni ja kahekümne minutiga. Aeg iseenesest polnud minu jaoks oluline, võtsin hoopis eesmärgiks mitte sammugi kõndida. Täitsin selle sajaprotsendiliselt, selle üle on hea meel. Valisin oma tempo, sellise aeglasema. Jooksin ja mõtlesin häid mõtteid. Head mõtted viisid sihile.
Ei meeldinud aga keppijad. Jah, loomulikult on tore, et nendel, kes joosta ei soovi, on võimalus rada kepikõndides läbida, aga jooksjad ja keppijad segavad teineteist siiski päris korralikult. Jooksja ei võta ruumi, keppija võtab. Kohati oli päris morjendav püüda neist puhta tahaga mööda laveerida ilma et keppidesse koperdaks. Endiselt olen kindlal meelel, et jooksjate ja keppijate start võiks olla eraldi.
Üldiselt-terves kehas terve vaim!

Nädala tsitaat seekord Otilt "ma sain kohe tegelt aru hiljem."
Ja nädala tegu seekord minu vanematelt, kes üllatasid mind meeldivalt, pannes suure kivirahmaka mulle voodisse. Äkki läheb vaja või nii. Isa oli tahtnud veel padja alla panna, aga ema oli keelanud.

Seenteta sada ja seened

Käisin täna seenel. Seeni ei olnud, loomulikult. Viimane tõsiselt saagikas seenelkäik jääb aastasse 2003. Mäletan, et oli septembri algus, olin elevil, sest oli algamas esimene aasta kõrgkoolis. Kolasime kusagil Ruila metsades, vat siis sai seeni. Täna oli mõttetu kondamine. Aga minu suureks üllatuseks transformeerusid ühel hetkel seenelised marjulisteks, kuna avastasime enda rõõmuks mustikaid ja pohli. Õhtut kroonis mustika-pohlakook.

Jalgpallis oli edukas nädalavahetus. U-21 alistas EM valikmängus koduväljakul Gruusia. Vaade oli hea, poisid jooksid nagu peo peal ja sahistasid vastase võrku. Ilmateade ei pidanud paika, päike siras. Pärast mängu kiirustasin koju, värskendasin ennast ja läksin Raily juurde, et jälgida suurmängu Türgiga. ETV teleülekanne hakkas veerand tundi pärast tegelikku kick-offi. Kui internetti ilmus info, et Eesti esimestel minutitel türklastele värava lõi ja selle kinnituseks ka telefonikõne tuli, on raske seda tunnet sõnadesse panna. Ei ole papist poisid.