Erik Randveri uuestisünd

Saares käidud ja elusana (!) tagasi. Kolm päeva metsa, rebaseid, merd, abakainet meelt, uut autot ja teab mis kõike veel.
Mmm, arhailine eksootika. Maja oli kena ja rustikaalne selline. Välitoalett oli mõnus vaheldus igpäevasele mugavusele. Tore oli keset metsi ja lagendikke ümber ümara laua passida ja lihtsalt olla. Ja kõigil on suva, mis iba sa suust välja ajad, sest kõik on omad ja kedagi pole kõrvalt pika pilguga vaatamas ja arvustamas. Siiani mõtlen, et tore oleks olnud meid ülevalt helikopteri pealt vaadata seal niimoodi ümaralt lällamas.

Igast loomi nägime ka. Mina isiklikult kohtusin kitsede ja hirvedega. Elamus indeed. No ja Ott väitis end metssigu näinud olevat. Tore. Aga lapikud kiisud tee ääres on ikka kõige nummimad (sarkastiliselt).

Mooni sai reedel uue vahva auto omanikuks. Paraku võtsid paar karmi saare võmmi meid kinni ja väänasid trahvi. Võimalik, et mängus oli lihteestlaslik kadedus viis tundi vana poolemillise sõiduriista pärast, võimalik aga et tõeline kodanikukohus. No kes seda enam teab. Igatahes olen kindel, et saares ongi aint need 2 pollarit, kuna tagasiteel nägime mendimobiili, kus sees need kaks selli istusid. Tervitused teile :P

Praamisõit oli üle ootuste. Pigem siis see kolme ja poole tunnine järjekord, mis sellele eelnes. Aga tegelt ka, kõik vennastusid ja tulid autodest välja, et kaaskodanikega suheldes aeg kiiremini kulgeks. Päike põletas ja hoidis meeleolu kõrgel.

Tripp kulmineerus aga sellega, et Erikust sai Erik "Prügikast" Randver. Aitäh, Jumal, et oled siia ilma Eriku loonud rõõmuks meile kõigile.

Meesmassöör, sipsik ja suhkruvatt

Muahhhaa, ma lausa armastan kirjutamist nagu näha. Ei mina viitsi otsast peale hakata, jätkan kahte eelmist postitust :P
Sõnaga, sai massaazi ja protseduure kuuma mäevahaga. Mis peamine, massöör oli meesterahvas. Ja mitte halvad käed polnud tal. Mingi sipsiku tunne oli pärast seda. Selline rammestunud kaltsunuku tunne. Triikraua jälge meenutav vajutis oli kah suurest massazilaual lamamisest näos.

Sai igatsugu sorti sauna ka. Nüüd olen ennast ca pooleks aastaks ette pesnud, niiet sellega muret pole ja vee arved selle võrra väiksemad tulemas.

Asi, mille taaskord enda jaoks avastain oli SUHKRUVATT. Hävitasin seda keskmisest kolm portsu päevas ja tunnen, et ei suuda ilma selleta elada. Peab vist Tallinna Loomaaeda minema, sest mulle tundub see olevat Õllesummeri kõrval ainsaks kohaks, kust seda püsivalt leida võib?

Pärast sellist trippi, pööran suuremat tähelepanu oma toitumisharjumustele, sest seal sai enam-vähem tervislikuga algust tehtud. No miks mitte püüda seda rida siin edasi ajada.

krt, vajutasin vale nuppu vähe ja jutt jäi pooleli.Muahhahhaa.
Niisiis, seened ja kabot

Ja ongi jällekord külastatud kalleid lõunanaabreid. Sai möllutatud Jurmala spaas. Väga vipp koht, eriti veel liftid, millega üles-alla kaarutamisest ma lausa sõltuvusse jäin. Süüa sai tihti ja mis peamine, hästi. Nojah, väikeste mööndustega ilmselt, sest siiki kohtab seal sarnasusi Leedu köögiga, kuhu kuuluvad eranditult pekk seentega, kabat

Kirvenäo juures

Eila sai peetud Kirve sünnipäeva. Palju jõudu, semu. Toreda aiamajakese on Jürined omale õue peale püsti pannud. Oodatud 30 (!) inimese asemel tuli alla 20, aga mõnes mõttes oli see tore, kuna muidu oleks ehk kitsaksi läinud. Rahvast oli kahte sorti-meie ja teised (irwww). Teised olid peamiselt Jalgpallihaigla liikmed ja kõik ka ise madalamates liigades tegijad.
Huvitav on see, et mingil põhjusel hakkasin mõni aeg tagasi mõtlema, et kui minust oleks olude sunnil kunagi pidanud arst tulema, siis oleks ma kindlasti psühhiaatriale spetsialiseerunud. Ja näe, seal oligi üks tegija, kellel värske arstidiplom taskus ja alates septembrist asub ta psühhiaatrina tööle. Tundus esilagu huvitav persoon olevat, aga hiljem hakkas plõksima. Ahh, ei viitsi pikemalt sel teemal peatuda. Lihtsalt märkimisväärne fakt, et selle ala esindajaga kokku puutusin, seda enam et viimasel ajal hulluarsti ametiga seonduva vastu huvi olen hakanud tundma.
Kõhurõõmude eest loomulikult kummardus Annile. Meelemürkide eest ka. Kuigi lubasin põdura tervise pärast eile mitte alkoholi tarbida, pidin endale siiski alla vanduma. Nõrk, ahhhhaa. Aga asi oli seda väärt. Kvaliteetaeg, ma ütleks. Õhtu päädis jalakeerutamisega ning mis kõige vaffam, olin viimane tantsupõrandalt lahkuja. Teine kordki.
Nüüd on käes kauaoodatud puhkus. Homme põrutan Lätti spaasse. Eks ole näha siis, millega kallid lõunanaabrid mind seekord üllatada suudavad.
Tahaks veel järgmise nädala jooksul Tartusse jõuda, aga vähemasti esilagu tundub plaani teoks saamine kahtlane.
Saldejumps, poisid!

Hunt Kriimsilm

Mäletatavasti oli Hunt Kriimsilmal 9 ametit. Sinna hulka kuulusid ehitaja, müüja, õmbleja, autojuht ja teab mis kõik veel. Ma küll ei mäleta, millega sinjoor Kriimsilm oma ametivalikuid toona põhjendas, kuid kindlasti oli see vormis a la "et lapsed ikka õpiksid , maast madalast laia silmaringi omaksid ja tulevikus tööturul orienteeruda oskaksid". Kriimsilm my ass. Kõik see 9 ameti teema oli vaid suitsukate alatule vassimisele. Tööseaduse järgi ei tohi inimene täiskohaga kahte tööd korraga tehagi. No mis siis rääkida veel üheksast paralleelsest tööst. Ja see pole veel kõik. Arvan end teadvat ka põhjust, miks Herrn Hunt Kriimsilm seda kõike tegi. Kõik on vägagi proosaline. Nimelt ei jäänud ka Kriimsilm puutumata kaasaja inimese põhilistest muredest ja kohustustest-temalgi ju vaja maksta laenud, liisingud...

Minu nina

Mul on mingi imelik teema lõhnadega. Hommikul dermatoloogi vastuvõtul hakkas see pihta. Ei, ei, see mida ma seal tundsin polnud üldse negatiivsete killast,see oli justkui segu lavendlist, talgist ja tolmustest unistest ning suvistest Nõmme väiketänavatest. Eriti võimendus see, kui doktor minu kallal miski tavainimese jaoks süütu, kuid minu jaoks surmariista meenutava atribuudiga mind kontrollis. Nojah, mingi kummalisel põhjusel tekkis olukord, kus tundsin samaaegselt hirmu ja meeldivaid lõhnu. Kummaline.
Millegipärast (kas minu alateadvuses või ma ei tea kuidas) tundsin seda sama lõhna hiljem kontoris ka. Aga endaga ma seda arstivastuvõtult kaasa ei toonud, ega kontoris seda reaalselt eksiteerida ka ei saanud, niiet kümme punkti minu imaginatsioonivõimele.
Lõhn, mida aga linnaametnik härra Jaanus M. meie kontorisse tõi, ei tahtnud sealt hajuda isegi siis kui ametnikuhärra lahkumisest oli möödunud tund. Kuigi mis seal salata, lõhn oli hää ja mitte lihtsate killast. Seda emotsiooni ei suutnud varjutada ka tõsiasi, et suhtun härra Jaanus. M-i tema poliitiliste vaadete ja muu oleku pärast teatava skepsise ja negativsimiga. Mis salata, inimese poliitiline MINA varjutab vähemalt minu silmis tema isiku.
Veel. Tööpäeva kestel maiustatud juust, vein ja puuviljad tõid mind aga tagasi maa peale ja hommikune sajapärane lõhn asendus hoopis reaalsemate ninarõõmude ja maitsetega.
Nüüd on jälle kõik tagasi normaalne s.t. nina on kinni ja tolmu täis nagu alati ning taaskord veendun, et minu nina kontruktsioon on ikka ülimalt kehva, sest väiksemgi konditsioneeri tekitatud "kunstõhk" paneb mind jälle mentooli ja salvrätiku järele haarama.