Monday, November 27, 2006

WTF

Vaat ma nüüd ei tea, kas härra Anatoli ütles seda minu või koridoris vastutuleva treeneri kohta, aga käis läbi lause: "Väga ilus figuur". Hmm, tal oleks olnud muidugi põhjust seda mulle öelda, kuna ta kõndis tollel hetkel minu selja taga. Või käis see tõesti meessoost vutitreeneri kohta, kes meile samal ajal vastu patseeris.
Võta nüüd näpust, mida asjast küll arvata? Kui ta juhtumisi seda siiski mulle ütles, siis muidugi moosisai minu kulul, kuna leidub vähe onusid, kes väga avameelselt ja iseenesestmõistetavalt selliseid steitmente pilluvad. Kui see juhtumisi aga tolle treeneri kohta käis, vaataksin asjale küsiva pilguga.

Nagu oleks veel vähe asjaolust, et täna enne seitset mulle Põhja Politsei Prefektuurist helistatakse ja palutakse enne Jüri Kõndija Põõsa siia saabumist oma valesti pargitud Nissan kesklinnast ära viia.
Onu politseinik: " Palun viige oma auto kesklinnast ära."
Mina: " Oot, millisest autost me räägime?"
Onu politseinik: "Nissan (ja sinna takka veel mingi numbrimärk)"
Mina:" Teil on küll nüüd vale inimene telefoni otsas."
Onu politseinik:" Sigrid Lilleste?"
Mina: " Ei".
Onu politseinik:" 52****8?
Mina: " Jah, aga mainitud isik pole küll mina."
Onu politseinik:" Olete hiljuti numbrit vahetanud?"
Mina: " Jah."
Onu politseinik:" Selge."

Igatahes palavad tervitused siinkohal Sigrid Lillestele.

Thursday, November 23, 2006

Memento mori

Paar päeva tagasi lugesin Delfist, et Infokaitsesüsteemide OÜ-s jäi keegi Ivo nimeline meesterahvas paberipurustajasse ning sai pulbriks. Võigas. Koheselt kerkisid mu tuhmunud mälusoppidest esile seigad, justkui oleks keegi Ivo ka meil jalkaliidu kontoris käinud ja infokaitsesüsteemide hävitamise aktile koos minuga alla kirjutanud. Regulaarselt käib siin meeldiv härrasmees ja viib kaasa meie vanapaberi. Siis täidame koos ära ka üleandmise-vastuvõtmise akti. Asi aga selles, et ma ei loe kunagi teise allakirjutanu nime. See panigi mind mõtlema, et jummel küll, võibolla oligi too ohver seesama mees, kes meie juures käib. Ma küll ei tunne teda, ega vaheta peale formaalsete "tere", "aitäh", "headaega" iial sõnagi, kuid siiski oleksin olnud shokeeritud, kui oleks ilmnenud, et see oligi toosama Ivo.
Igatahes oli täna aeg ja võimalus kutsuda Infokaitse jälle siia. Krigistasin hambaid oodates, kes siis uksest sisse astub. Oli seesama meeldiv ja vaikne härrasmees, kes alati. Huhh, järelikult polnudki tema legandaarne Ivo. Kuidagi kergendus. Võõras inimene ju, aga kergendus siiski.
Vaatasin täna siis selle meesterahva nime. Heinar hoopis.

Friday, November 17, 2006

Reede õhtu viimane tund kontoris - õhus on ohtu


Kui ma heast südamest Kallele viimase tüki Evely sünnipäevakoogist viin, murdub lusikavars Kalle haardes sekundi murdosa jooksul.

Thursday, November 16, 2006

Estonia-Belarus

Tore punkt Eesti koondise poolt hooaja lõpule. 2 :1 belarusside kahjuks.
Bje-la-rus-si-ja, bje-la-rus-si-ja - see on lärm, mis vähemasti minu kõrvu küll eile ei kuuldunud.

Tulid üksi, läksid üksi need Valgevene pätid.

Igatahes päädis õhtu Rock Starsis, kuhu ma oma lühikese ja eeskujuliku elu jooksul alles teist korda sattusin. Tee ja Jägermeister olid meile Rauliga küll väga mokka mööda, mis põhjustas vaevuaimatava uduse enesetunde täna hommikul. Siiski ei sega see mind olemast rõõmus ja heatujuline Eesti koondise saavutuse üle.

Ja veel. Inimesed, kui te alkoholi joote, siis palun ärge hakake kaaslastega või veel hullem, omale kallite inimestega tüli kiskuma. Asi pole seda väärt. Teid on kole ja kurb vaadata. Alkohol on juba kord selline kole asi, mis paneb hormoonid möllama ja upitab ego kõrgustesse. See omakorda toob ainult pahandusi kaasa. Rikute endal ja teistel ka olemise ära. Oleme rääkinud, eks?

Tuesday, November 14, 2006

kristmäs

Sellel aastal tulevad vist head jõulud. Mul pole juba aastaid olnud sellist jõulutunnet. Keskooli ja ülikooli ajal s.t. vähemalt kuus-seitse viimast aastat on jõulud minust 100% mööda läinud. Viimastel aastatel on elu vahetult enne ja pärast jõule olnud igasuguste tööde ja sessidega sisustatud, mis pole lasknud jõulufiilingut sissepoole ahmida. Nüüd aga tekib mingi jõulutunne põmst iga asja peale. Tuleb ja lööb sisse lihtsalt. Suhteliselt skeeri tunne. Tegelikult hea, aga pole harjunud enam sellega. Ei mäletanudki enam, et selline asi eksisteerib. Usun ka päkapikke viimasel ajal. No olgu, ei usu, aga tahan uskuda ja ootan neid väga.
Nojah, iseenesest tore üle aastate jälle, teisalt aga - me pappi ei saagi, me pappi ei saa. Ja niipea ei saa. Uhtõõ, ma ütlen.

Thursday, November 09, 2006

Minu ja Erxi sisukas vestlus

Erx---- says:
ma olen sinust umbes 80km kaugemal ma arvan et erilist vahet ei ole
Erx---- says:
Erx---- says:
meil ilm nagu teil
Erx---- says:
aga kuidas teil ilm on
Kilepiim says:
nagu teil
Erx---- says:
Kilepiim says:
hahha
Erx---- says:
selge ilm väääää
Kilepiim says:
harju keskmine
Erx---- says:
ma tean meil ka

Lühireportaaz 05.11.2006 Pikalt tänavalt

Pühaba pärastlõuna. Hell Hunt. Kuum hõõgvein teeb minu haigusest kurnatud organismiga oma töö. Kuid siis....

Akna tagant möödub Siiri või Viivi Sõnajalg ja emb-kumb tema kannul.

Õed Sõnajalad päästavad päeva.

Wednesday, November 01, 2006

Kodukootud Anna Karenina

Siin Lillekülas Arena ümbruses on praegusel aastaajal päris fann. See oli muidugi sarkastiliselt mõeldud. Tööle tulek ja siit ära saamine on tõsiselt elu ja surma küsimus. Nojah, okei kui mitte elu ja surma, siis tervise osas küll. Nimelt on kõik Arenale toovad teed vähemalt põlvesügavusse vette uppunud. Kuna juurdepääs Arenale on nii ehk naa piiratud, siis vee poolt omaalgatuslikult tekitatud piirangud on tõesti murettekitavad. Ma ei tea, kuidas ma täna koju saan. Isegi, kui see peaks mingi ime läbi õnnestuma, siis on jälle omaette küsimus, kuidas ma homme tööle saan? Vesi sundis mind täna hommikul Lilleküla raudteel tõelist Anna Kareninat mängima, kuna ainus tee, kustkaudu Arenale saab, oli mäslevasse vette uppunud. Ja mitte lihtne polnud see vaatepilt. Ei jäänudki mul muud üle, kui kõrgele raudteele ronida ja katsuda sealtkaudu kuiva jalaga pääseda. No kõige suuremast veest sain imekombel läbi, kuid ikkagi lõpetasin märgade papudega, mis mulle terve tänase päeva jooksul on põrgupiina valmistanud. Pole just eriti meeldiv läbiligunenud kingades kontori peal ringi lasta. Tulemus on käes. Tunnen palavikku tõusmas ja nina voolab ojadena. Fakk rsk, ma ütlen.

Kas keegi ei pakuks helikopterit või midagi?