Enne pidu, siis töö

Kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis tähistasime eile Shootersis Punnu ja Eriku sünnipäeva. Sai lugematul hulgal käänamatute ja pööramatute, kuid sealjuures toredate nimedega shotte. Samuti oli tore, et rummikoola sai kella kaheksast kätte ühe euroga. Iga tund läks hind euro võrra kallimaks, aga kokkuvõttes pole ka kolm euri rummikoola eest palju. Seda võimalust ei saanud mitte kasutamata jätta. Enne kui, head lugeja, mu süüdimatuks alkohoolikuks tembeldad, siis ütlen kohe, et olin täna hommikul nagu kümme kopikat 75. Rabajooksu stardis. Seda üritust juba naljalt vahele ei jäta. Rada sedapuhku oli kahjuks väga halb. Lumi ei olnud metsast ära sulanud. Vaheldusid vesi, jää ja lumesupp. Iseenesest ei olnudki lumesogasel rajal jooksmine nii halb, andis isegi suurema koormuse, kuid põhjustas samal ajal inimtroppe ning segas oluliselt jooksjate vahel laveerimist. Oma möödumised pidi piinliku täpsusega läbi mõtlema ja ajastama, et leida möödutava ees kandev pind ning mitte kukkuda põhjustades sellega ahelavarii. Õnneks oli Kadri minu suurimaks motivaatoriks. Alustasime koos, aga umbes neljanda kilomeetri paiku sai selgeks, kumb on füüsiliselt oluliselt võimekam. Ei tahtnud teda silmist kaotada, rassisin kangekaelselt talle järele. Vahepeal sooritasin lumesogas laveerimisel lausa luikede järve sarnaseid hüppeid. Üldiselt jäi võhma ülegi, aeg oli ka hea - 44 minutit. Suutsin isegi koju sörkida.