Kiire on olnud, aga tegus ka. Võtsin jalgpallist kaheks nädalaks puhkuse.
Eelmisel nädalal käisin No teatris No83 ehk Ojasoo/Semperi "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Jällegi võimas ja emotsiooniderikas mõtelus (kurat, võibolla isegi karje) eesti kunsti ja kultuurielu teemadel. Kultuur, sealhulgas teater, võiks olla tõesti midagi iseenesest mõistetavat, mis ei alluks kellegi karvasele käele, mis vastavalt oma tujule, sind kas paitab või peksab. See peaks olema midagi lihtsat ja isereguleeruvat, millest võiksid kõik olenemata oma võimalustest osa saada.
Ja jällegi veendud, et näitleja, lihast ja luust nagu ta on, on ikka geniaalne olevus. Valitseda oma keha läbi tantsu, laulu, improvisatsiooni... ja tehes seda kõike samas nii loomulikult.
Nädalavahetusel olime Tartus. Annist sai teenitult magister. Siiras rõõm! Tartu ON heade mõtete linn ja teistmoodi inimeste koht. Esimest korda elus külastasin Genialistide klubi. Pean tunnistama, et mul olid suured eelarvamused selle koha suhtes. Need kadusid, kui tõstsin jala üle ukse. Väga soe ja hea aura ning maheda valgusega subkultuurimaja.
Laupäeval käisime 4D kinos. Väga lahe ja vahetu elamus. Aga samas saad aru, kui loll inimene ikka on. Kõik me ju teame, et istume tegelikult paigal ja kogu see kolmemõõtmeline äksõn on tegelikult illusioon. Aga näe ikka karjud ja higistad nagu väike laps. Ja kui pärast selle üle järele mõtled, siis peaksid ehk kübeke piinlikkustki tundma. Aga ei tunne, sest teised lasevad ka ennast lollitada ja koos loll olla on vahva. Pigem see on selline kokkuleppe küsimus, et laseme ennast grupiviisiliselt enterteinida ja haneks tõmmata. Hmm, selle asja üle võiks isegi pikemalt filosofeerida, aga see on juba teine lugu.
Pärast teguderohket nädalavahetust Tartus, saan rikastada nädala parimate mõttesalve järgmiste ridadega (autorid tagantjärele identifitseerimatud):
Taimetoitlase saslõkk
Neljahälbe puder
Zavoodis nagunii kusta ei saa, seal ainult üks ja seegi meestele
Ja täna jaanidele.
