Metallica, 18. aprill Saku Suurhall

Vaid ülivõrdes sõnu saab eilse Metallica kohta öelda. Kui nad siin kümme (vist rohkemgi) aastat tagasi esmakordselt käisid, oli see minu elu suurhetk. Eilsele kontserdile ma päris selle mõttega ei läinud, läksin pigem respekti mõttes, aga tagasi tulin vaimustunult. Võib öelda isegi eneses pettununa, et need karvasellid minu pleilistis nii mitmeks aastaks tagaplaanile olid jäänud. Nüüd on aeg kassetid(!) -plaadid jälle tolmust pühkida ja tagasi aukohale asetada. Keevitati karmilt, teada tuntud "Nothing else matters" ja loomulikult "Enter sandman" olid naelad. Sinna juurde vinge lasersõu ja vananedes ainult paremaks saanud kollektiiv.
Publikust vähemalt poole moodustasid soomlased. Näikse, et ka Ida-Euroopast olidi suures osas kohale sõitnud. Rahvast oli palju, kuumad ja higised pikajuukselised-nahalised moodustasid näppu visates ja möirates suure näljase massi. Iga päev sellist vaatepilti ei näe, mõjus värskendavalt. Soojendaja Fear Factory koosnes ülekaalulistest ja vihastest ameeriklastest, kes välimuse järgi võinuks olla näiteks L.A-st. Tekkis vaid üks küsimus, kui nad päevast-päeva tuuritavad ja rokivad, siis kuidas nad küll alla ei võta. Aga see on rohkem nagu retoorilisemat sorti küsimus.
Igatahes tulemus on siiani vilisevad kõrvad ja sassis maks-kops, aga kõik tasus ennast ära. Eilne õnnelause-EI PESE!

Narva

Käisime kevadtripil Ida-Virumaal. Põhjarannik oma kõigi võludega. Mätas pole veel üldiselt kuiv, aga ajab asja ära. Isamaa ilu trumpab selle mure üle. Sihtmärk Narva. Narva on suhteliselt hall linn. Aga võibolla on viga aastaajas. Suvel võiks olla ta omamoodi romantilinegi. Kaubanduskeskuses jääb riigikeelega hätta, mäkdoonaldsis saab väga hästi hakkama. Tubli. Ma olevat tänu oma riietusele kohalikega mitte ühte sulanud. Olevat kaugelt aru saada, et tegemist on läbisõiduturistiga Tln-st. Võtan teadmiseks, järgmine kord blendin paremini. Asulate lähedal ei saanud walky-talkisid kasutada, kohalik sagedus sõitis sisse. Narvas tuli meie aparaadist mingit lapse nuttu ja kohalikku taksojuhti. Kaberneemes see-eest sattusime raadiosaatjaga samale lainepikusele kohaliku Ragn-Sells mehega, kes kutsus meid õlut jooma.
Tulemus seitse tundi, viissada kilomeetrit ja kolm pudelit valget veini kahe inimese peale. Erik "jooki ei ole, aga kusta on".

Millest ma veel mitte ei saa jätta rääkimata on hakklihasegu. Pidasin laupäeval sünnipäeva ja tegin pitsat. Ostsin selle tarbeks odavat hakklihasegu. Olen kogu aeg arvanud, et hakklihasegu tähendab veise- ja seahakkliha segu ning sisaldab 100% liha. Aga ei tähenda nagu välja tuleb. Pannile lüües võttis see vesine ja jälk roosa segu lõpuks küll mingi hakklihale sarnase vormi, aga see maitse ei unune iial. Õigemini on maitse selle kohta palju öeldud. Kujutle saia, saepuru, vee ja keeduvorsti miksi, mida oled püüdnud omaltpoolt soola, pipra ja hakklihamaitseainega inimväärseks timmida, aga mis pole loomulikult maitset külge võtnud. Ja siis kujutle sinna otsa maailma kõige sitemat võltsliha lõhna. Liha tootes kokku, nagu selgub viiskümend protsenti. Paha tulemus. Ega muud kui jälkus prügikasti, autole hääled sisse ja Pääsküla poodi. Selleks ajaks olin juba oma vigadest õppinud ja vaatasin pakendilt kogu infot. Sõnaga nii palju kui mina aru saan, siis võtmesõna on hakkliha mitte hakklihasegu. Uhh, juba selle viimase sõna kirjutamine nõuab minult eneseületust. Loo moraal-tarbija, ole teadlikum.