Morbiidne rubriik

Kallis lugeja, teretulemast morbiidsuse nurka. Täna sattusime Lennartiga Õhtulehes surmakuulutuste rubriigi peale. Lennart juhtis veel tähelepanu, et huvitaval kombel on nädalavahetuse lehes ainult kaks surmakuulutust. Ma ei osanudki loogilist vastust leida, miks ainult kaks. Tõdesin, et ju siis nii ongi. Minu kokkuvõte eelnevale oli "ma ei sure, kui ma seda ei tea". Kui ma olin öeldu sisust aru saanud, kiirustasin ennast parandama, aga see ei kukkunud ka oluliselt mõistlikumalt välja "see teadmine pole mulle eluliselt oluline", oskasin öelda.

Pühapäeval toimus esimest korda vutihooaja lõpetamine ka noorteklassidele. Jõudmaks nimetatud üritusele Kosmoses, jäin autoga lumevangi ja olin kohustatud võtma takso. Taksosõit oli lõbus. Mulle nii meeldis, kuidas "kiisu" meeleheitlikult püüdis juhte saada Maasika ja Kirsi tänavale ning Mustika keskusesse. Vaatamata mesimagusatele aadressidele, ei sõitnud keegi välja. Lund palju, ei tasu ära.

Täna ma tahaksin rääkida...

Hea Mihkel, see kõik on Sulle. Tore, et pead endiselt lugu läbumuljetest. Aitab kultuurist, elagu läbu ja vulgaarsus. Naudi!
Kallis lugeja, kui nüüd sellise jutu peale ehmatasid, siis ei shokeeri ma täna siiski vulgaarsuse ja joomarlusheietustega. Õnneks ma ei oskagi. Ja õnneks seda meie laupäev ka sajaprotsendiliselt ei sisaldanud. Jalgpall on osa kultuurist ja vähemalt kultuurselt algas meie laupäev Kalamajas, kus panime pidulikult lukku vutihooaja 2010. Ütleme nii, et väga suuri üllatusi ei olnud. Aasta mängijaks valiti teenitult Konstantin Vassiljev. Ei saaksi olla muud küsimust. Hooaja lõpetamisega kaasneb alati miskine eriline meeleolu ja pidulik olek. Tõmbad sinise särgi selga, vaatad Steivi keevitatud klippe aasta tipphetkedega, mida saadab isamaaline saund. Vutt ühendab masse. Lihtne ja tore teadmine. Polnud paha aasta.
See kõik inspireeris mind laupäeva õhtul. Olin kõrgema mõttelennuga kui harilikult. Kindlasti ka minu kallid kolleegid. Seekord olen nii egoistlik ja pärgan nädala parima tiitliga iseennast - elik pöördesse aetud sea ja lipsu eest. Puhas situatsioonikoomika, kes kuulis, saab aru. Vutt ja minu töö poleks ilma kolleegideta pooltki see mis ta on. Olete teinud head tööd. Oli tore aasta. Oleme kõik omade kapriiside, põhimõtetega, arusaamadega. Kui me mõtleksime kõik ühtemoodi, oleks me üks mage seltskond. Mihkel, jätkame samas vaimus. Kuni tuleb ehk päev, kui meid kõiki üllatad. Ja kui ei tule, siis on ka kõik hästi - respekt.

Ma armastasin sakslast

"Ma armastasin sakslast" Tallinna Linnateatris. Pean ütlema, et läksin suurte ootustega, sest aastaid tagasi nägin sellest telelavastust, mis on kindlasti minu top 5 lemmikute hulgas. Üllatavalt oli linnateatri versioon üles ehitatud ülilihtsalt. Puudus dekoratsioon kui selline, peale näitlejate nägi laval vaid kolme tooli ja reisikohvrit. Esiplaanil olid eesti mees ja saksa naine koos oma looga. Telelavastuses olid omal kohal lõunasöögijutud majahärra ja proua juures, kuhu kuulusid majaproua käskivad ja õpetlikud sõnavõtud armastuse teemadel. Nüüd oli kõik lahendatud kolme näitlejaga ja loo jutustajaks Oskar ehk Priit Võigemast, kes oli selline pehmeke ja siiras. Mulle üldse meeldis Külli Teetamme ja Võigemasti kooslus. Kuigi mulle väga meeldib dekoratsioonirohkus, eriti ajastutruu ja esimese vabariigi aegne, siis oli selle seekordne puudumine pigem plussiks. Sai keskenduda põhilisele. Hea valguslahendus ja heli. Kuna tegemist lühikese tükiga, vaevalt kaks tundi, siis ühes vaatuses. Harva näeb sellist asja. Vaheaeg poleks mingil juhul sobinud, sest lavastus oli oma olemuselt niigi õrn-liiga robustne oleks olnud selline sissesõit.
Vähemalt sain valgeks inimeseks, sest see oli, häbi tunnistada, minu esimene käik Linnateatrisse. Väljast väike, seest suur kõlbaks selle asutuse kohta öelda.