LE-VA-DI-A, meestetualett & oti sünnipäev

Neljapäev oli mitmes mõttes eriline. Juhtus palju enneolematuid asju.
FC Levadia kohtus UEFA Cupi raames FC Twente'ga. Üllatus oli see mitmes mõttes, kuna ühelgi Eesti klubil pole enne nii hästi läinud. Algul polnud mul ausaltöeldes plaanis seda vaatama minna, aga õnneks võtsid Anni ja Kirves taaskord minuga ühendust ja tegid vastava ettepaneku. Pilet oli ikka suhteliselt kallis (150), aga kasutades oma privileege olles jalkaliidu töötaja, sebisin Levadiast tasuta sissepääsu. Selle eest Ljubale tuhat tänu.
Loomulikult eelnes statkale minekule vahva õllering Mauruses. Õlu maitses küllaltki hää, mida kirjeldab värvikalt ka järgnev situatsioon. Niisiis, ma polnud Mauruse pelleris enne käind.Kui vetsu juurde jõudsin, nägin uksel silti, millel kujutatud sassis juuste ja suurte rindadega siluetti. Selge, naiste oma, mõtlesin ma ja astusin kõhklemata sisse. Aga oh õnnetust, sees vaatasin tõtt meesterahvaga. Omamoodi oli see tore vahejuhtum. Selle asemel, et punastada ja häbelikult lahkuda, võtsin lahkelt vastu tolle meesterahva kutse aga julgesti sisse astuda. Nii oligi. Too härrasmees oli minu vastu sõbralik ja lugupidav ning isegi (!) teietas mind. Ta sai aru küll, et no mis mina teha kül saan, kui baaris esimest korda olen ja kogemata valesse kohta sattusin. Ega häda ei anna ju häbeneda. Jätsime sõbralikult hüvasti ning asusin asja kallale. Alateadlikult tegutsesin siiski kiiresti, kuna ei tahtnud samalaadse situatsiooni kordumist. Kui olin omadega mäele saanud ja väljumiseks ukse avasin, seisin taaskord silmitsi meesterahvaga. "Vale uks vist natuke", kostis ta sõbralikul toonil. Naeratasin ja nõustusin temaga ukse suhtes. Igatahes läksin tagasi Anni ja Kirve juurde ning tegime kiirelt sääred.

Arenal oli palju rahvast. Venelasi muidugi ka, kuna tegemist ju Levadiaga. Kuigi ma venelastesse kuigi soojalt ei suhtu, oli see õhtu fenomenaalselt erinev. Olime siiski ühe asja eest väljas. Seega, suutsime slaavlastega üllatavalt sujuvalt vennastuda. Ülimalt meeldiv oli selja taga kuulda muidu nii vastumeelsete vene poiste eesti keelset ergutushüüdu. Seda enam, et otsa ette olid neil maalitud eesti lipud. Ka teisi samalaadseid inimesi oli staadionil ning kõik väljas Eesti (!) klubi eest. Esimest korda elus suutsin venelastega nii ühte rütmi sulanduda ja võtta neid kui oma jopesid. Kuna mäng oli kirglik ja pingeline, võtsime Anniga venelastel sõnasabast kinni ja ühinesime nendega, karjudes: " Le-va-di-ja" (venepäraselt). Üks väike vene laps rida eespool vaatas ikka suht kummaliselt meid. Siinkohal kasutaks võimalust ja tervitaks seda onu eesreas, kellele Anni suurest erutusest pidevalt oma ketsidega porijälgi seljale tegi. Ära pikka viha pea, semu, ega me ju meelega.

Lõpuks kandis kõik vilja. Levadia võitis 1:0. Uskumatu, ükski Eesti klubi pole veel niikaugele jõudnud. Ega ei jäägi muud üle, kui AC Milani siia maile ootama jääda :)


Eile sai peet' Oti sünnipäev. Taaskord juba legendaarseks saanud bungalow's Jüriste bäkkjaardis. Tuhat tänu Kaitsile, kes oli asja korraldamisega kõvasti vaeva näinud. Ott ise ju suur töömees ning harva Tallinnas, seega polnud tal aega kätt asjaajamisele külge panna. Kaits, vana geenius, korraldas aga sellise vanakooli peo koos viktoriini, mõrvamängu, teatevõistluste ja torbikmütsidega, et anna aga olla. Sellist pidu pole saanud lapsepõlvest saati. Tore, et leidub veel inimesi, kellel nostalgiat ja huumorisoont jagub ning kes soovivad seda ka teistega jagada. Tulemuseks kustumatud mäletused adrenaliinist, katkistest munadest Padu tänaval, sabata põsssast ja suurendatud huvist kaaslaste väikese sõrme vastu... ;) Eks asjaosalised ise tea paremini :D
Igatahes ole meheks, Ott ja kanna väärikalt 23 aastast koormat oma õlul. Ja nüüd oled ka Sina triibuliste gängi liige.

NB! Värbamistöö gängi jätkub.