Eestlase parim söök on teine eestlane. Eestlase kõige odavam ja loogilisem puhkus on Egiptimaal. Polnud ka meie Mooniga mingid erandid. Pakkisime asjad ja lendasime Hurghadasse.
Valge naine ilma meessaatjata pole Egiptimaal lihtne olla. Juba esimesel päeval, kui oli soov vaid duty free poodi minna (asus hotellist 200m), leidsime ennast mingi inglise keelt purssiva beduiini poest. Enne kui ma arugi sain, oli minuga kaubad tehtud ja pakitud, jäi üle ainult papp lagedale laduda. Oi, kui tige ma enda peale olin. Aga midagi polnud teha, bisnis on bisnis ja mina valge eurooplane ei peagi sellest aru saama. Järgime kord olen lihtsalt targem ja ignoreerin neid, kes mind kõnetavad ja oma kauplusse lihtsalt "vaatama" ja teed jooma kutsuvad. Nii ma mõtlesin. Aga nagu praktika näitas, läks ikka teisiti.
Neid murjanitest kaupmehi on ikka koledasti palju. Aja kaikaga eemale. Küsivad nime ja riiki, kust tuled. Mina muidugi ainult vassisin, ühel päeval Rita, siis Sandra, seejärel Mari Soomest ja mida kõike veel. Nende murjanitega oli ju see jama, et nemad mäletavad sinu nägu ja nime veel nädalaid, seega tõmbasin ennast korralikku jamasse, sest ei teadnud enam kellele mis nimega esinenud olin. Lõpuks tõdesin, et hotelli õhtusöögiteenindajatele ma enam valetada ei saa, sest kõik tunnevad kõiki ja inf on kiire levima, seega olin KAHJUKS sunnitud oma pärisnime all esinema. Küll vastumeelselt, sest miks peaks mingi murjan minust midagi teadma. Mina temast ju ka ei tea, ega päri ka. Aga see selleks.
Tänu kohalikele tutvustele, nägime õnneks palju kohti kuhu tavalise turistina üksi kindlasti minna ei julgeks. Õhtused õllekad ja kitsad pimedad tänavad, kus oh imet nägi isegi kohalikke naisi oma igapäevaseid toimetusi tegemas. Naisi peab seal jah tikutulega taga otsima, nemad ju tööd ei tee ja veedavad enamiku ajast kodus lapsi kantseldades. Mehed on need kes leiva lauale töötavad. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis nägingi selle nädala jooksul kokku vast 3-4 naist.
Õnneks hoolitseti meie kui külaliste eest hästi. Auto oli omast käest võtta, tuunitud ja puha. Taksoga sõitma ei pidanud. Ja ega iga päev ei juhtu, et sõidad öösel mööda Hurghada tänavaid ja automakist kostab kodumaine Leto Svet. Aga nii oli. Ei suutnudki kohe uskuda. Ja siis mõtled, et elu on ikka lill küll. Ja iga kord kui autosse istud, koputad noormehele esiistmel õlale, ja ütled: "Put on this Estonian song, please" ja lahti ta läheb.
Ja kohalikud üllatavad sind ka muu kodumaisega. Olime oma sõbra pool külas, kui ta sahtlist paberit otsima hakkas ning ühel hetkel sahtlist ühe raamatu välja krabas.
See oli hästi teatraalselt välja mängitud, kuna ta teadis, et kui raamatut näen lähen pöördesse. Ta ei eksinud. Tegemist oli lasteraamatuga "Liisu liivaaugus", iseenesest ei midagi põhjapanevat, aga fakt, et selline raamat pesitseb ühe murjani sahtlis oli küll vahva. Pärast seda viisime läbi väikese eesti keele tunni. Mina õpetasin ja noormees tegi märkmeid. Aga pastakas millega ta märkmeid tegi oli jällegi tore - Hansapanga oma, nimelt. Siis selgus, et tal on Eestis hea sõber, keegi Urmas Hansapangast, kes on muidu tore sell ning käivat Hurghadas väga tihedasti. Tervisi Sulle, Urmas.
Minu tervis vedas mind reisi vältel natuke alt. Samas, ei midagi hullu. Moon ütles, et mõtlen lihtsalt üle, küllap see nii ka oli. Õli lisas tulle see, kui olime poistega baaris ja ma suure tuhinaga menüüst moijto valisin. Kui lauda toodi, avastasin, et sellel on jää sees. Ja siis turgatas, et jääga jooke ju ei soovitata juua, võib haigusi saada, kuna kuubikuid tehakse kraaniveest, mis just kõige puhtam pole. Aga mis tellitud, see tuli ära juua. Ja siis hakkasingi ette kujutama, et nüüd mul hakkab silme eest virvendama ja mida kõike veel. Hommikul ärkasin ja kõik oli OK. Söögiisu miskil põhjusel polnud. Midagi ei läinud alla. Saime poistega coffee shopis kokku ja siis tehti ettepanek, et lähme neile külla ja sööme kodutehtud Egiptuse toitu. Algul kahtlesin, kuna polnud oma isudes kindel. Aga siiski mõeldud tehtud. Tore oli vaadata, kuis kaks meest köögis kokkavad ja veel asjadest, mida meie oma igapäevases elus ei kasuta. Või õigemini, lõpuks tuli kokku küll täiesti normaalne toit aga siiski eksootilises võtmes. Meie omalt poolt olime külakostiks kaasa võtnud pooliku Saaremaa viina, mis hotellist lahkudes oli kaetud paksu jääkihiga. Seda jääd polnud küll kauaks, aga siiski oli hää õlatunne, teades, et minu kotis on tükike külma Eestimaad. Meie kohalikele sõpradele maitses Saaremaa muuseas küll.
Kahtlemata parim, mis meist maha jäi oli suur silt poiste poe uksel. Seal on nii, et kui turistidele pood istub, palub omanik neil omas keeles mingi reklaam või tervitus kirjutada. Vahest külalisteraamatusse, paremal juhul aga poe uksele. Meile osteti seks puhuks poest ülisuur paber ja võimas marker. Ja nii sündiski "KÜLASTAGE MEIE BOKSI VÄIKE PÜHADEKÜPSIS". Asi, mida ma juba eelmisel õhtul lubanud olin. Asi mille hääldamise kallal me poistega kõvasti vaeva olime näinud. Parim, mis sealt tuli kõlas umbes nii:" kulaastaga meie boksii vaika puhaadakopsis". Oeh, raske oli, sest neil pole ju täppidega tähti ja nemad Õ,Ä,Ö,Ü välja hääldada ei suuda, kui just keegi kägistama ei hakka ja elu eest karjuma ei pea. Niisiis jäi meie laeks "puhaadakopsis". No kui puhaadakopsis siis puhaadakopsis. Hea, et niigi läks.
