Tiiu juures

Tiiu sai aasta võrra vanemaks. Üldiselt on meil viimasel ajal tavaks ennast imelikult riidesse panna ja "stiilipeo"nime all kokku tulla. Ei läinud teisiti seegi kord. Vanakooli disco oli see, mis meid jälle kokku tõi. Liibekad ja discopall, need said õhtu märksõnadeks.
Kuna kehtib kuiv seadus, jugesin oletada, et tuleb vaoshoitum olemine. Tiiuga kipub jälle sedapidi olema, et ta kohe oskab üllatada. Tema oli ikka kusagilt põrandaalusest (?) müügipunktist head ja paremat kokku kraapinud. Viina-ja rummikoksid maitsesid nagu defitsiitne väljamaa kraam kunagi. Lapsepõlv tuli meelde, jutskui oleks hea soome onu roosat mullinätsu saatnud, mida erilise armastuse ja hoolega tarbid.
Ei läinudki kaua, kui esimesed ebakainuse ilmingud sundisid ehtsa karaoke näol laulu üles võtma. Toredaim oli fakt, et samas majas Tiiuga elutsevad ka Koit Toome ja Best B4 Raivo. Andsime endast parima, et nad kõrvulukustavat muusikat kuuldes tulivihasena meile ukse taha sajaks. Ei läinud nii. Seekord.
Üleüldisest tõusulaines sõitmisest ning protestimeelest Tallinnas toimuva vastu, ei läinud kaua, kui leidsin ka ennast Aljosha vastaseid laule laulmast. Olin justkui noor interpreet, kes esitab omas võtmes Eesti diskoklassika pärle nagu "Neiu mustas kleidis", "Naerata" . Tiiu tegi minu esinemisest meeletud videosalvestused ja ähvardas need Youtube'i ülesse panna. Ma loodan siiralt, et sõbramehe poolest ta seda siiski ei tee. Tahaks veel tervete käte-jalgadega elada, ja lahtiste luukidega ka. Pealegi olen avaliku asutuse töötaja.
Koju sõites olin ikka veel sõiduvees ja täkku täis. Taksojuhti ajas segadusse nimetus Osten Thori maja, samuti selle maja aadress. Kui olime autosse istunud, hakkas ta pärima stiilis a la kes nüüd eksis, kas dispetsher või keegi muu ja et ta ei olevat osanud tellitud kohta sõita. Kuna mul polnud viitsimist sellist pläma kuulata, võtsin seda kui agressiooni enda ja Punnu isikute suhtes. Suud ma lahti ei teinud, aga haarasin taskust mobiiltelefoni ja toksisin Punnule näitamiseks sõnumite rubriiki teksti:" Kui ta veel kaua niimoogi vinguda kavatseb, siis..." Nalja sai. Aga kõik lõppes hästi. Läksime sõpradena laiali.

Kuna Tiiu elab Arena naabruses, tean kust edaspidi pärast tööd läbi hüpata. Ja olen kindel, et ka siis üllatatakse mind toreda defitsiitkraamiga.

Oi, ja nädala tsitaat jällegi Punnule :" Tohib ma stepin teid?"

Nädala parimad

Seekordne nädala tsitaadi preemia rändab hääle kolleegile Triinule FC Florast.
Triin hirmsate läbielamiste kohta trollis: "Igaüks haises oma haisu järgi".

Ennast kiitmast ma ei väsi, seega lubage kordki alandlikult ka ennast premeerida.
Mina Neemele, kui viimane murrab rasket füüsilist tööd teha (tassib kaste) :" Tee tööd Nemps, siis tuleb ka armastus".

Reportaaz otse sündmuskohalt

Ja nii ta läheb. Esimesed ohvrid. Jõuad vaevalt oma sissekande appdeitida, kui juba uued sündmused aset leiavad. Purjus ema lõhub kraanikausi kohal esimese klaasi. Verd lendab. Nalja saab.

Võistlustulle jäävad veel Katrin ja isa. Kes murdub esimesena?

Kohtume uuel nädalal.

Maisaa midagi aru, noh

Okei, tänu heale veiniõhtule vanematega, pole ma hetkel just teravaim pliiats pakis, aga proovin siiski.
Täna on olnud töökas päev. Ommikuse soppamise käigus sain rikkamaks 5 trendika allaripaari võrra, samuti vihmavarju, pidzaama, kingade ja koti. Jõudnud koju, läks üleüldiseks pööningu koristamiseks. Õigemini täna tehti sellega vaid algust. See on pikk ja nädalaid aega võttev protsess. Ennekõike oli uuesti vaja kokku panna pööningul asuv kapp, millest kõik alguse saab. Ah, deem mai viitsi rääkida.
Pesin käsisti pesu. Käed on tänu automaatpesupulbrile küll katki, aga see-eest on mul hunnik puhast pesu.
Aina paremaks läheb. Seitse kiltsa metsas rattaga pole ka paha tulemus. Siis sauna ja siis jooma. Ja siin ma nüüd olen.
NB! Seb Ühispank, sa sakid sajaga. Omme tulen ma õigust nõudma. Juu ääshõul.

Nostalgiline hetk ehk ka väikesed inimesed soovivad saada tsiteeritud

Väikese inimesena nagu ma olen, meeldib mulle väga saada tsiteeritud. Suur ja meeldiv üllatus tabas mind, kui eile Anni msn nimest oma 2006. aasta üteluse välja lugesin. "Kes korralikult lõputööd ei kirjuta, sellest saab sekstöötaja", kõlas lause, mille taha olin msn-is 2006. aastal diplomitööd kirjutades peitunud. Väga nostalgiline, ma ütleks. Olin selle juba ammugi unustanud ning veelgi suuremasse unustuse hõlma olid vajunud emotsioonid, meeleolud ja mõtted, mida diplomitööd kirjutades tundsin. See üks Anni lause tõi kõik tagasi meelde. Nagu oleks kõrgkooli lõpetamine olnud eile. Pikaks ajal oli taas, mille üle mõelda. Lõppes ju kõik hästi, lõputöö sai tehtud ja diplom taskusse.

Aitäh, Anni.

Punnu 22 viimane taks ehk viikend looduse rüpes

Nüüd jõudis kätte Punnu 22 viimane taks. Selle kurbtoreda sündmuse tähistamiseks sõitsime nädalavahetuseks Loksa kanti vahvasse majja metsa sees. Ümbritsetuna ürgsest loodusest (jõekohin, metsamühin, linnulaul, olematud naabrid) lasime ajal omasoodu lennelda justnagu poleks homset päeva olemas. Julgemad ja vastupidavamad võtsid leili, teised töllerdasid niisama. Jajah, metsik loodus tegi oma töö. Ma olen alati öelnud, et vabas looduses seltsielu elada on ikka hoopis muud kui kusagil linnas kinnises klubis jõlkuda ja suvaliste inimestega vestlust arendada. Mis seal salata, seegi kord voolas jooki ojadena ja ülemeelikust tujust ei jäänud ükski mats puutumata. Õhtu/öö jooksul olime tunnistajaks noore ema autilangemisse, tantsudele tähtedega, hapukurgiviilude Erko saagiks langemisele. Hommikul aga taaskord noore ema määrdunud ja mudast läbi käinud sokkidele, suitsuvingule ja üldistele "teise päeva" sümptomitele.
Mulle meeldis, et maja oli piisavalt väike. Siis ei kao keegi oma nurka ja kõik vennastuvad/sõbrunevad/sotsialiseeruvad. Eriti meeldib mulle olukord, kus öö tuleb veeta ühes suures ruumis pead-jalad koos. Selline asi toimus reedel ka ja minu meelest oli see meeliülendav. Kuigi ma olin esimene, kes magama jäi. See-eest tabas mind hommikul meeldiv üllatus ärgates Shegla kõrval. Ning teiselt käelt leidsin tollesama noore ema. Tema kõrvalt Patricu, siis Rauli ja nii edasi ja nii edasi. Hommikul sai tehtud veel väike saun, mis osutus meile ülemistele vägagi ebameeldivaks, kuna suitsuving otustas mingil kombel teisele korrusele meie juurde tulla. Samas, mis olekski parem ärataja kui üks kobe kopsutäis kibedat vingu. Kuna maja tuli üle anda juba kell 11.00 siis saime kenasti maast lahti ning uus päev võis alata. Aga koju me küll ei läinud. Pakkisime ennast autodesse. Võtsime suuna Loksa linna, kus tegime kohaliku kaupluse grillvarudega üks null (maapoe asi teada värk) ja siis edasi Turbuneeme Kaialiisa juurde. Märkamatult sai alguse "teine päev". Seekord metsast otse mere äärde. Võrratu. Teine päev kujunes üldiseks lebotamiseks, mis tähendas seda, et toolid asetati maja ette ringi ja igaüks istus nii nagu parem oli ja õigeks pidas. Söök maitses mereäärses õhus suurepäraselt ja ega jook ka kehvem ei olnud. Vahepeal poolsaarel väike fotoshuut ja dialoog luikedega (ilusad linnud teised) ning siis jälle tagasi juturingi. Lõppkokkuvõttes maalis kevadpäike minu näole mõnusa joodikupäevituse (!) See oli lisaboonus meeldivale seltskonnale ja äraolemisele. Öö möödus mugavas reformvoodis. Ma jumaldan reformvoodeid. See on ka üks põhjustest miks ma iga-aastast Turbuneeme sõitu ootan. Igatahes ei pidanud ma ka seekord pettuma.
Punnu sünnipäev kujunes seega kolmepäevaseks. On mida meenutada. Iga inimene ei saa kekata nii pika süntariga. Loodus ruulib. Ja üks suur looduse üledoos oli ka Punnu väljasõit. Sai metsa ja merd. Kohe kahju oli pühabal linna tagasi tulla. Ma arvan, et see 22-viimane-taks oli ülikõva sõna ja väärib mäletamist ka siis kui tuleb kord 88-ma-enam-ei-jaksa-elada.

Ahjaa, seekordne nädala tsitaadi preemia rändab sünnipäevalapsele endale.
Punnu Matile söögilauas: "Mati, kas sa leiba hoolid?"

Kus on teie väiksed jalad?

Kui jalgpall, siis on põhitegelased ikka jalad. Ka meil Arena ümber leidub palju jalgu. Jajah, seda kõige otsesemas mõttes.
Eila tööle tulles tabas meid ootamatu üllatus. Tee oli politsei poolt kinni pandud. Igal pool sinised vilkurid, politseiautod, koerad. Tegi viha küll, seda jah. Pidime ringiga minema. "Kuradi faking õppus küll" mõtlesin. Kuradi lollil ajal, noh. Tööle ka hiljaks jäädud juba.
Igatahes vedasin ennast lõppeks kontorisse. Maja peal läksid jutud lahti, et keegi on ära tapetud. "Skeeri", mõtlesin. Ja nii oligi. Kinnituse sain lõuna ajal Delfist. St, tapeti ära küll, aga leiti ainult jalad. Keha ei olnud. Ikka väga toored, aga samas vaimukad oli Delfi kommentaarid. "Aivar, kas sinu omad?", küsis keegi.
Igatahes ei julge ma lõunapausi ajal üle selle tühermaa enam minna. Lõppude lõpuks pole ju välistatud, et ilmub välja ka keha......... Sest väga ebaökonoomne on ju tappa inimene ühes kohas ja viia jalad teise kohta. Kilpase mõtlemine oleks see. Või siiski? Äkki kasutati keha mingil muul otstarbel... Siinkohal jään parem vait ega lase oma muidu nii meeletul fantaasial edasi lennata.

Mina ja Kivisildnik

Siinkohal ma tahaks tänada Annit ja Kirvest sünnipäevaks kingitud Kivisildniku luulekogu "Vägistatud jäämägi" eest.
Ma ei saa mitte üle ega ümber sellest ja tahan parimaid palasid kalli lugejada veidi jagada.

Eile panin ma
eestimaad padi näe peal
maailma ei saand (lk 11)

Suitsupääsuke
eestlaste rahvuslind on
lendav kopsuvähk (lk 12)

Minu meelest on
seks kirurgia liik ja
just sellepärast
peab ta olema mängulisem kui jalgpall või poks (lk 15)

Rohulible
punnitad ennast
läbi asfaldi
vaene laps
okkaline
saab olema
sinu tee
muruniitja
poole (lk 80)


Kõigil on stress. Minu isal on ka. Isa on mul selline põhimõttekindel mees. Kui joob, siis ainult kanget. Lahjat mürki ei võta. Värvilist siidrit ja kihisevat jooki ka mitte. Aga eile palus ta kahte mu siidrit endale. Andsin ka. Ja ta jõi ära need. Uskumatu, mida teeb stress inimesega. Ma oleksin arvanud, et enne läheb Jumala päike looja, kui minu isa siidrit jooma hakkab. (See oli nüüd minu sulest).

Ene, Uku ja muud loomad

Täna hommikul kekkas Ene Egrma Terevisiooni stuudios, et tal on nimepäev. Vana hea ja usaldusväärne Delfi väidab nimepäevalisteks olevat aga kõik Uko ja Uku nimelised. Võta näpust kes nüüd luiskab. Aga samas pole ju Enel ega Ukol mingit erilist vahet. Ja Ene ja Uku on ikka ka suht identsed nimed. No ja Uko ja Ene on ju ka väga sarnased. Rääkimata Enest ja Ukust.