Est-Mkd 16.08.2006 Kick-off 19.00 (local time)

Kolmäeval korraldasime Eesti-Makedoonia mängu. Kuigi asjad algasid hommikul normaalselt ja tellimused jõudsid isegi varem staadionile, möödus päev pisiasju korrigeerides, mis lõpptulemusena osutus liigagi suureks ja närvsesöövaks ettevõtmiseks. Püüdsin asja rahulikult võtta ja tsill olla, aga ikkagi kaotasin vahepeal närvid ja kippusin hüppama. Ikka nõme küll, kui ajakirjanikud viimasel hetkel akrediteeringuid juurde nõuavad ning seejärel toitlustav personal jne. Kui lõpuks kaelakaartidega ühele poole sain, lõppes minu jaoks ka nädalaid kestnud ettevalmistus mänguks. Olin omadega mäele saanud ja minu poolest võis mäng alata. Hea tunne oli. Vahetasin tööriided pintsaku vastu ja riputasin kaela töötõendi ning korraldajakaardi.
Tsekkisin aknast välja ja platsi lendas president Rüütli Arni. Nii tore oli seda vanakest vaadata. Siis helises telefon, kust kostis Birgiti närviline hääl :"Kus Aivar on, president on siin?" Õnneks oli Pohlak all. Arni andis Viikmäele ja Poomile üle minu tellitud Tauno Kangro valmistatud kujud. Ilusad olid.

Ja nii ta läks. Kuigi kontoriaknad katsime võõraste pilkude eest rulooga, tegin ikkagi ühe akna lahti, et vahepeal arenal toimuvat tsekkida. Paar võimalust esimesel poolajal oli, mida eestlased realiseerida ei suutnud. Poolaeg lõppes 0:0 viigiga. Teine poolaeg oli suht samasugune, aint selle vahega, et suht normaalaja lõpus, pandi koll meie väravasse ära. Saime pähe 0:1."Must päev Eesti jalgpallis", kostis Siimu suust. " Sama hea kui 6:0 kaotus", lisas Kalle.

Majast saime Mihkliga välja alles 10.30 õhtul, kuna pidime ühe Makedoonia ajakirjaniku järgi ootama, kes tõega mingi tund aega pärast pressikonverensti lõppu ikka saalis oma coverage't toksis. Mihkel läks tüübile ütlema, et poiss, aeg pillid kotti panna, aga too ei võtnud vedu eriti. Kogu aeg ikka: "Five more minutes" ja nii läksi oma tunnike istumist seal veel. Lasi Mihkil omale takso kah järgi kutsuda, kes teda veerand tundi vähemasti seal ootas. Issanda õnnistust tundsin enda peale langemas, kui ta lõpuks omadega ühele poole sai!

Täna hommikul võis tund aega hiljem tööle tulla, s.t kell 10.00. Mina ja mõned veel tulime ikka krapsti tavaliseks ajaks. Päev pidi kohe koosolekuga algama. Lõpuks oli ikka nii, et rahvas vajus sujuvalt kohale pärast kümmet ja Tõnu mingi kella 11 ajal. Mulle tundus tänane päev just nagu päev pärast suurt joomingut. Õhkkond oli kuidagi unine, arena kubises prahist, kontorist oleks nagu sõda üle käinud. Eriti meeldisid mulle kontori prügikasti kõrvalt leitud lapik ja hiljem nõupidamiste ruumist leitud rocki pudelid, arvestades asjaolu, et rahvusvahelistel mängdel arenal alkot müüa ei tohi. Jäi vaid salapärane küsimus, kes seda tegi? Keegi omadest see olla ei saanud. Määtsik, mis. Intrigeeriv, aga nummi mu meelest.
Koosolek oli kuidagi eriliselt mõnus ja vaba seekord. Täpselt nagu pärast suurt joomapidu, kõik olid suht väsind, aga siiski võis kõigi nägudelt välja lugeda suurt rahulolu tehtuga. Sõime eilseid VIP cateringi jääke ja võtsime kõik toimunu uuesti läbi. Tõnu luges ette SMS, mille oli saanud Pohlakult pärast mängu. Üldkokkuvõttes oli üritus õnnestunud, suuri möödalaskmisi ette ei tulnud. Organisatoorse poole eest saime Pohlakult kiita, samuti olid rahul välismaa vaatlejad. Pohlaku sõnum pani tõega I-le täpi peale, tegime mõttes endale aplausi ja veendusime, et tiimitöö läks vägagi korda.

Egas' midagi, jääme 2.septembrit ootama, kus Iisrael võõrustada. Ettevalmistused selleks hakkasid juba täna.