Pühabane tripp ehk kuidas ma aukudes surasin

Pühapäev oli tegus nagu minu viimased pühapäevad ikka. Laubal teadupoolest KALA galakontserdit külastanud, ärkasin kerges vines, kuid pole ju ometi pohmelli, mida üks korralik rukkiburger ja jäätee ravida ei suudaks. Tervisega saabus tagasi ka minu teotahe. Nii ei jäänudki muud üle, kui pakkida Mooni ja Punnuga ennast jälle Romeo peale ning põrutada linnast välja. Eniro kaart juhatas meid seekord Kohilasse. Moon tõstatas enda teadmata ajaloolise küsimuse, nimetades jutu sees Kohila elanikku "kohilalaseks". Nii ei lähe kohe mitte, mõtlesin mina. Õige on "kohilane". Õu tsii, meie küll ei ei tahaks olla kohilased. Mingil hetkel hakkas meil kohilastest hale ning otsustasime, et poliitiliselt korrektne oleks kohilast siiski nimetada "kohila elanik".
Külastasime "kesklinnas" asuvat kaupsi, sest mul oli jube jäätise isu. See isu oli mul juba enne, kuid ma keeldusin võtmast suu sisse ühtegi muud jäätis peale Kohilast ostetu. Poes oli igasugu vahvaid kohilasi.
Järgnes tramburai kohalikul sillal, kus sebisime parte ja panime paika järgmise kuu Tartu tripi esialgsed plaanid. Kuna koju veel ei viitsinud minna aga nälg hakkas näpistama, otsustasime suuna Rapla peale võtta. Seal kohtusime kohalike paadialustega, kes kohalikus pubis kena pühaba veetsid ja meidki kampa kutsusid. Paraku tulutult. Taaskord tekkis ajalooline küsimus, kas Repla elanikku nimetatakse "raplalane" või "raplane". Millegipärast seostus viimatimainitud seltskonnaga mulle pigem siiski sõna "raplane", millel on selline omapärane ja räsitud maik juures. Just räsitud oleks õige sõna kirjeldamaks seal nähtud seltskonda.
Kodu poole sõites, põikasime läbi Tuhala nõiakaevust. Nojah, algul tundus küll kogu see kaadervärk pererahva odava äriideena. Matkarajal selgeldes kohtusime esmalt "hobuseauguga". "Persse see hobuseauk küll", mõtlesin ma. Punnu lisas:"Ma võin ka oma tagaaeda lükata üles sildi-kodumuru-ja hakata seda rahvale eksponeerima", samaväärne tundus algul meile eelpool nimetatud auk. Kuid siiski rebisin ma ennast seltkonnast ette ning sukeldusin "houbuseauku". Päris tore oli tegelikult. Nagu heas Ameerika õudusvilmis. Minus tärkas huvi teistegi "eksponaatide" vastu.
Eesti suurim energiasammas osutus minu jaoks küll tõeliseks pettumuseks. Nimellt oli sammas märgistatud suure puutüvega. Paar meetrit sellest eemal oli aga kiviplaat kirjaga:"Siin asub Eesti suurim energiasammas". Loogish, et ma märkan varem seda kiviplaati ja arvan, et just see märgib energiasammast. Nii ma siis seisin seal plaadi juures ja ütsin Punnule umbes nii:" Õu gaash, milline lahe shiwering, ma olen nagu uus inimene", tundes kuidas keha suriseb ja energiavarud minu sees pulbitsema hakkavad. Nojah, selgus muidug, et energy my ass. Ma seisin ju vale koha peal. Siis mul läks küll sitt keema. Läksin õige samba juurde ja oleks hea meelega sellele kännule jalaga kütnud, mõttetu sara.
Tuhala turismimagnetiks on muidugi Ämma- ja aiaaugud. Tsiisas gaad, poisid, kas annab veel originaalsemat nime välja mõleda? Minu meelest on need mõlemad nimed nii tülgastavad, et kohati tõrgub mu suu neid välja ütlemast. Ma pakun, et siin on mängus kas siis ilge feminsiti käsi, kes tänuna oma kallile isamaale viimasele objektile armsa ja poliitiliseks korrektse nime pani või on vastupidi tegu rämeda perverdiga, kes oma räigeid fantaasiaid süütute loodusnähtuste peal välja elab. Olgu nende nimedega nagu on, aga augud osutusid suhteliselt pandavateks. Irww.

Igatahes järjekordne tore tripp ja asja ette läinud pühaba.

Rõõba 2 ehk Mihkli varajane tähelend

Uhh, laupäev oli liiga über, et seda niisama sõnadesse panna. Vaat, KALA on juba kord selline raske juhus, mida kirjeldada ei anna. Peab ise koha olema. Lauba õhtu tõotas juba algul head. Tegin väikese koduse voormapi Gin Long Dringi näol, mis maitses jumalikult ja tõstis mindki pilvedesse. Edasi järgnes kena bussisõit linna poole, mille käigus nägin oma ihusilmaga kasvuraskustes noori Ristiku põhikoolist. Umbes nii:" Kus koolis sa õpid, ma olen nagu kusagil näinud sind." Saanud vastuseks Ristiku põhikooli, järgnes :" Mina käin Ristikus, daun selline, sina ei käi, sest ma pole sind seal näinud!". Nojah, pole mitte lihtne.
Linnas koopereerusime Mihkli ja paari tema sõbraga. Mihklile moosisai muidugi selle puhul, et ta seekord (!) ennast ületas ja kenasti kohale ilmus. Alustasime dringi ning heietusetega, kuni oligi aeg peale tulla legendaarsel KALA'l. Mis eriti rõõmu tegi oli see, et nüüd oli ka Sepo kambas, kes eelmisel korral kahjuks mingil põhjusel tulemata jäi. Edasine saab kuldsete tähtedega ajalukku kirjutatud. Ei hakka seda siinkohal ümber jutustama, sest minu sõnavara pole selliseks ülistuseks piisav. Igatahes oli KALA tasemel nagu alati ning isegi rohkem. Selleks ajaks olid magusad koksid minuga oma töö teinud ning jalg tatsus ja suu matsus intensiivsemalt kui tavaliselt. Ja Mihkel, eino tema tähetund loitis küll varem, kui ta seda ise eelnevalt prognoosinud oli. Ma ei jõudnud teemat lahtigi jagada, kui ta juba lavale roninud oli ja KALA koosseisus säras. Nota bene staariskaudid, sellest poisist saab asja. Nojah, igatahes rokkis ja nokkis ta nagu juba vana kala (irw) ja kõigil sai meel heaks. Igatahes, respekt poisid.
Mis eriti rõõmu tegi oli asjaolu, et mingil hetkel maabusid meie kõrvallauda laubased võitjad Riho Sibul koos Ivari Padariga. Poiste nägudelt võis välja lugeda, et terve võidupäeva olid nad tegelenud tubli pummeldamisega, mis oli nad nüüdseks kergelt uimaseks ja nummiks muutnud. Igatahes käisid kaasmaalased neid pidevalt kätlemas ja käristasid jooke välja. Üks kõigi ja kõik ühe eest ja kõigil oli tore meel.
Veel soojendasin ennast veidi Mihkli staariau paistel kuni tuli aeg pillid kotti pakkida ja koju suunduda. Ei suutnud ma seegikord oma nikotiininäljale vastu panna, mis tahes-tahtmata valdab mind, kui tuju on hea ja mõned napsud hinge all. Nii ma siis lubasingi omale ühe sigareti teel Vabaduse väljakule, kuhu ma takso tellinud olin. Ootasin seal taksot, kui järsku mu ees auto peatus ning sealt üks noormees välja astus ja minu selja taha kioskisse suundus. Kui ta tagasi tuli, küsis ta, et kas ma ei taha 75 eegu eest Laagri Scotland Yardi juurde sõita. Nimelt pidavat ta sealt bensiini võtma. Ma muidugi hakkasin sellise jutu peale narema ja küsisin, et kas ta keslinnast bensiini ei saa võtta, et peab kohe äärelinna ennast täita minema. Siis selgus tõde, tegelikult on tal vaja üks sõber Laagrist peale korjata ning kuna neil papp otsas, siis ta ühendaks kasuliku meeldivaga, ehk siis viiks mind väikese papi eest koju ära, mis tegelikult oh õnne jäigi ju tema tee peale. Mingil põhjusel ei juurelnud ma kaua, lülitasin välja oma mobiili (et dispetser Galina mind enam kätte ei saaks, kui minu tellitud taksist kohale jõuab) ning läksingi kaasa. Autos oli peale toreda noormehe veel tema tüdruksõber ning mõlemad osutusid vägagi meeldivateks inimesteks. Vestlus kahe täiesti võõra inimesega oli väga põnev ja vaba. Rääkisime igasugustel põnevatel teemadel ja igati tore oli. Igatahes oleks ma mingi vene Toolikust taksojuhiga esiteks sõidu eest palju rohkem raha maksnud, teiseks aga poleks mul umbvenelasest Toolikuga millestki rääkida olnud. Nüüd aga oli kena seltskond ja põnevad inimesed, kellega võimalusel kindlasti veel kohtuda tahaksin.

Igati meeldivad ja ülevad elamused. Tahaks, et ka minul oleks kunagi Kallis kodu Kalajamas.

Vannitoaromantika ja kibe kartulivõtt

Sügis on tegelikult tore aeg. Kui vihm ja öökülm välja arvata, siis ma naudin langevad lehti ja raagus puid. Eriti romantilised sellisel ajal on mõisapargid. Eile õnnestuski mul ühte sellistest sattuda. Laitses peeti "vannitoaromantikat". Hingematvalt mõnus oli. Laitse on üldse minu jaoks fenomenaalne koht. Olen selle kohta suht palju lugenud ja hämmastaval kombel tean jutu sisse lisada nii mõnegi vahva detaili selle maja kohta. Inimesed on siis alati segaduses ja peavad mind kas siis ajaloolaseks või lihtsalt totakaks. Aga Laitse lossil on mingi eriline aura ja stoori. Ma ei oska isegi öelda, mis mind sinna tõmbab, aga midagi igatahes mul selle kohaga on. Baltisaksa värk ja nende olemine on mind alati köitnud, seega teadsin ma lapsena Eesti mõisate kohta kaugelt rohkem kui minu eakaaslased. Aga see koht on ikkagi kuidagi teistmoodi. Hämmastav, kuidas inimesed on üheksakümmnendate aastate keskel ostnud nõukaajast retsitud vana lossi ja siis samm-sammu haaval seda taastama hakkavad. Lugedes nende kirjeldust sellest, milline maja välja nägi enne nende tulekut, tundub asi ikka vägagi uskumatu. Hakata mingist bardakist esmalt tonnide viisi prahti välja viima, teadmata mis sealt alt tegelikult ilmuda võib. Ja siis tasapisi tuba-toa haaval maja restaureerima hakata.
Praeguseks on sellest möödunud kümme aastat. Lossist on saanud ilmselt kõige ilusam kodu terves maailmas. Pluss ehitatud külalistemaja ja korterid mõisaparki, no ja muidugi pubi. Oehh, tore kui inimestel on aega ja tahtmist millesegi uskuda ja selle nimel tegutseda. Igatahes olen selles Harjumaa kolkakülas käinud viimase kolme kuu jooksul juba kolm korda. Ja ikka tunnen, et läheks sinna iga kell tagasi.

Hehhehehe, aga tagasi reaalsesse maailma. Üks asi, mille pärast mulle sügis veel meeldib on kartulivõtt. No tegelikul vaid sel juhul, kui seda saab teha mõõdukas koguses ehk siis ühe vao jagu. Sellisks arhailiseks eksootikaks nimetaks ma seda. Ja nii oligi. Tore vaatepilt võis olla see, kuidas ma oma Burberry trendikummikute väel kartulipõllul valu annan. "Lihtne elu" vol 2?
Aga asi oli seda väärt. Sain vanaemale kasulik olla no ja endale ikka ka. Ei jää nälga talvel :D Siinkohal tervitused Punnule, kuna nagu selgus oli kartulisordi nimeks Piret. Ja kõikse palavamad tervitused ja tänamised muidugi Jõgeva Sordiaretuskeskusele (või igatahes midagi sarnast), kes meid juba esimese vabariigi aast nii vahvasti teeninud ja meie laua katnud on. Aplaus, poisid, aplaus. Teinekordi. Kui Jõgevale satun, astun kindlasti läbi.

Briti kuldid

Maja on Briti kulte täis.

"What are you planning to do in the evening?".
"Lets go to Nimega?"

Mina: "Indeed".

Sääd vol 2

Sotsiaalne elu on nõrgaks jäänud, sest remondi tõttu puudub mul kodus internetimasin. Kuna remondi lõppu ei saa niipea ennustada, paistab asi kurb. Ma ei saa emmessennida ega bloogida. Seda on võimalik teha ainult töölaua tagant, nagu hetkel käsil.

Jalgealune on jälle kõikuma löönud. Arvasin, et olen sellest üle saanud. Aga ikkagi on asi vahest kahtlane. Kannatan meeleolu kõikumise käes. Ühel hetkel on kõik OK ja säran nagu lollakas, teisel hetkel saab minust pahur ja närviline inimene. Kahju on, nii kuradi kahju. Aeg on läinud edasi, aga ikka teevad vanad asjad haiget. Vastik ja ebakindel tunne on, kui need olude sunnil jälle päevakorda kerkivad.

Eile tulin hommikul Muhfi sünnipäevalt. Ema ja isa korjasid mind peale. Me ei läinud koju, vaid maja peale. Kunagi on see päris meie oma. Kohe kui sinna satun, hakkavad ideed lendama. Palju toredaid mõtteid ja tegutsemistahet tekib. Hea oli võtta aeg maha, istuda ukse ette pingile ja elu üle järele mõelda. Päike paistis ja tuhanded mõtted ringlesid peas. Tean, et ma pole ise midagi valesti teinud. See lihtsalt pidi nii minema. See oli küll ootamatu, kuid varem või hiljem oleks see juhtunud. Katsun sellest üle olla ja mõelda positiivselt. Kurat, ma olen liiga emotsionaalne. See on halb.

Okei, pole mõtet ennast esmaspäeva hommikul taaskord ülesse kruttida. Hakka tööle, naine. Palju on teha. Ja sa pole ainuke, kellel kass peal on. Tee tööd, siis tuleb ka...... Brhhhhh

What a lucky bitch i am

Emotsioonid löövad pea kohal kokku. Eila ma käisin emaga igaõhtusel jalutusringil. Kuigi oli harilik rutiinne ring, tegime seda siiki tunduvalt hilisemal ajal kui tavaliselt. Kell oli tublisti 10 läbi. No õhtu nagu õhtu ikka. Rääkisime maast ja ilmast. Jõudsime koju ja mõnus rammestus tuli peale. Tore oli minna magama.
Täna aga kuulen raadiost, et Pässas Suvila tänavas oma koduukse ees on tüübile kuul pähe sõidetud. Reip täitsa. Meil on ju nii rahulik neiberhuud. Jah, aga TÕELISELT kriipiks teeb asja see, et just Suvila tänaval jalutasin ma emaga kümme mintutit enne mõrva toimumist.
Haa, ma olen nagu umbrohi. Ma ei hävine. Ei, aga tegelikult tõega, õudne on sellele mõelda, ma oleks halvemal juhul võinud ka otsa saada, kui oleksin valel ajal vales kohas olnud. Lucky bitch i am!

Ja sellise jutu peale ei aita muu kui Katrini huumorinurk.

Tuleb väja, et mul on vapperhiirest ema. Täna keeldus ta ühele patsiendile rasestumisvastaseid pille kirjutamast:D Kuna naisele oli neid juba välja kirjutatud ja seaduse järgi seda topelt teha ei tohi. Seletas naisele kenasti ära, too sai aru ja läks kabinetist välja. Hetke pärast sadas sisse tolle naise mees. Lausviha oli teda tabanud. Sõna otses mõttes oli ta metsik. Tüüp karjus kiledal häälel:" Mis, või teie ei saatsite minu naise pikalt" Ema jõudis vaid mõlelda, et huvitav, kumma käega see tüüp talle nüüd virutab? Sellise kära peale jooksis esmalt kohale registraator, siis õed. Tüüp ei tahtnud neid sisse lasta ja üritas ust nende ees kinni lükata. Lõpuks astus vahele tolle mehe naine. Tal õnnetsus mingi ime läbi oma mees kabinetist välja saada. Naine hakkas siis hullult vabandama ja ütles, et mees olevatki selline. Nojah, emal hakkas tollest naisest hale. Ema sõnad viimasele olid:" Mul on teist kahju. Sellisega ei tohi tõesti lapsi saada." Ja kirjutaski tollele naise soovitud ravimi.

No ega seaduse vastu ei saa ju. Kui ikka kirjutada ei tohi, siis ei tohi. Ainus mida teha on üldse n****t loobuda.

Sääd

Uhh, pähe saime. Jah, saime taaskord pähe. 0:1 nagu eelminegi kord. Mul pole tuju ega ammugi viitsimist seda ümber jutustada. Eks lugege ajakirjandusest.

Retke sekspoodi, millest siiani vaimustuses olen, ei oska ka nagu sõnadeesse panna. Igatahes korraldas Pets poes paraja bardaki ja ajas müüjaneiu segadusse oma kummalistoredate soovidega. Igatahes tean nüüd kuhu minna, kui igav hakkab või kellelegi kingitus vaja osta. Seni olin sekspoodi külastanud vaid korra elus, Pariisis. Mõlemad kogemused lahterdan intrigeerivate hulka.

Kuigi viimasel ajal olen olnud mingil põhjusel erakordselt heatujuline ja ennast superhästi tundnud, paistab siiski, et nüüd on tulemas kehvemad ajad. Ma ei tea, miks ma nii arvan. Õigemini vist siiski tean, aga see pole õige koht siin rääkimiseks. Kuid nagu selgub, hakkavad üheltpoolt ümberringi suhted lagunema või on inimesed omadega lihtsalt ummikusse jooksmas. Kui mõleda kolm aastat tagasi, siis poleks iial arvanud et nüüd sellisesse punkti jõutakse. Kurb. See on muidugi tore, et oma muredega minu poole pöördutakse. Samas, ma ei oska ju aidata. Veelvähem sõpra neti teel, kes asub minust ma ei tea mitme tuhande kilomeetri kaugusel kusagil päraperses Saksamaal. Kuidas saan mina aidata inimest siit arvuti tagant, kes on nii kaugel ja kurdab üksinduse üle võõras ühiskonnas? Võin ju kuulata, aga kuna puudub endal selline kogemus, olen jõuetu midagi tegema.
Teisalt, ei oska ma anad nõu sassis suhete koha pealt. Õigemini, võibolla oskaks, aga oma vaatenurgast, mis ei pruugi teiste arvamustega kokku minna. Tahaks üldse vältida ülemõtlemist. See on niigi mulle valu kaasa toonud. Tahaks rohkem tegutseda ja vähem mõelda, just nii nagu mulle on ennegi soovitatud teha. Aga ma olen kord juba selline raske juhus. Mõtlen liiga palju ja tekitan sellega igasuguseid pseudoprobleeme. Kannatajaks jään ikka ise. Laseks lihtsalt asjadel omasoodu kujuneda. Deem, nii ju ka ei saa ikka.
Sõnaga, kahju on vaadata lagunevaid inimesi. Olen ise ka lagunenud olnud. Tean, mida see tähendab. See on ka ilmselt põhjus, miks ma juba pea aasta ennast kellegagi tõsiselt siduda pole julgenud/tahtnud. Aga tulin ISE välja sellest. Olen uhke.
Nagunii on lagunemine vältimatu. Igaüks puutub sellega elu jooksul kokku. Kellel veab, see ainult ühe korra, kellel halvemini läheb, see mitmeid kordi. Millegipärast kardan, et kuulun tulevikus viimatimainitute hulka. See hirmutab.
Lihtsalt nüüd on teiste kord. See on paratamatu. Tehke see läbi ja olete tugevamad ning õpite.

Brrrrhhh, ma olen paljastatud. Nojah, ilmselt ma kustutan oma sellise mõtteavalduse siit varem või hiljem. Aga paregu oli vaja lihtsalt see välja öelda.

02.09.2006 Est-Isr eelkommentaar

Istun siin ja ootan. Igav on, aga samas olen iksaitid ka. Juudid jooksevad juba majas ringi, KAPO ka. Poisid, näidake ka pommikoera. Üleüldse on alates neljapäevast olnud pintsaklipslaste kontsentratsioon Arenal vägagi suur. Kell läheneb kaheteistkümnele. Varsti tuleb ema ja toob mulle pintsaku, nii saan ka mina osaks eelmainitud seltskonnast. Siis käib ära lõunal ja tuleb Arenale tagasi, kus selleks ajaks peaks käima juba tihe töö. Minu tellitud tavaar sai sel korral kuidagi eriti kiirelt ja probleemideta kohale. Selle üle on hea meel. Võin teha ristikese oma ülesannete lahtrisse. Minu töö paistab selleks korraks jälle tehtud olevat. Vähemasti suurem osa sellest. Eks vaatab, kuidas kaelakaartidega hakkab kujunema. Igatahes on mul olemas piisav varu igasugusteks olukordadeks ja igasuguste kapriiside tarbeks, millel on kombeks viimasel hetkel tekkida.

Neljapäeval saime kokku Mooni ja Jaaniga ning tegime paar kiiremat tiiru päälinna baarides. Jaan on mul tarkmees taskus. Tema käest saan ka nõu, kuidas muuta oma bloog veelgi vahvamaks. Ikka Sinu jaoks, kallis lugeja. No ja enda rõõmuks ikka ka. Ja ei saa unustada tulevasi põlvkondi muidugi. Et teil kallikesed oleks mida lugeda oma vaaremade ja isade trikkidest ja trakkidest ning sellest õppust võtta. Rääkidest tulevastest põlvkondadest, sain eile Petsi ja papa Muhf'iga Hundis käies meeldiva uudise osaliseks. Nimelt on Anneli ja Muhf lapseootel. Olin tõega rõõmus. Saan ju omale väikese õe või venna :D Eriti kena on Muhfist see, et ta laseb olla mul üks kolmest valitust, kes uudist teavad. Suur au on see mulle, arvestades, et isegi kõige lähedasematele sõpradele pole ta sellest veel rääkinud. Igatahes oli tore klaasi kanepiõlle ja snäki taga lobiseda. Ja kui Pets juba kambas, siis ei saa ometi sisse astumata jätta ka sekspoodi. Aga see on juba teine jutt, mida ma siin töölaua taga ei taha toksima hakata. Niiet, hoian põnevust üleval ja jagan Sinuga, kallis lugeja oma uusi teadmisi veidi hiljem.