What a lucky bitch i am

Emotsioonid löövad pea kohal kokku. Eila ma käisin emaga igaõhtusel jalutusringil. Kuigi oli harilik rutiinne ring, tegime seda siiki tunduvalt hilisemal ajal kui tavaliselt. Kell oli tublisti 10 läbi. No õhtu nagu õhtu ikka. Rääkisime maast ja ilmast. Jõudsime koju ja mõnus rammestus tuli peale. Tore oli minna magama.
Täna aga kuulen raadiost, et Pässas Suvila tänavas oma koduukse ees on tüübile kuul pähe sõidetud. Reip täitsa. Meil on ju nii rahulik neiberhuud. Jah, aga TÕELISELT kriipiks teeb asja see, et just Suvila tänaval jalutasin ma emaga kümme mintutit enne mõrva toimumist.
Haa, ma olen nagu umbrohi. Ma ei hävine. Ei, aga tegelikult tõega, õudne on sellele mõelda, ma oleks halvemal juhul võinud ka otsa saada, kui oleksin valel ajal vales kohas olnud. Lucky bitch i am!

Ja sellise jutu peale ei aita muu kui Katrini huumorinurk.

Tuleb väja, et mul on vapperhiirest ema. Täna keeldus ta ühele patsiendile rasestumisvastaseid pille kirjutamast:D Kuna naisele oli neid juba välja kirjutatud ja seaduse järgi seda topelt teha ei tohi. Seletas naisele kenasti ära, too sai aru ja läks kabinetist välja. Hetke pärast sadas sisse tolle naise mees. Lausviha oli teda tabanud. Sõna otses mõttes oli ta metsik. Tüüp karjus kiledal häälel:" Mis, või teie ei saatsite minu naise pikalt" Ema jõudis vaid mõlelda, et huvitav, kumma käega see tüüp talle nüüd virutab? Sellise kära peale jooksis esmalt kohale registraator, siis õed. Tüüp ei tahtnud neid sisse lasta ja üritas ust nende ees kinni lükata. Lõpuks astus vahele tolle mehe naine. Tal õnnetsus mingi ime läbi oma mees kabinetist välja saada. Naine hakkas siis hullult vabandama ja ütles, et mees olevatki selline. Nojah, emal hakkas tollest naisest hale. Ema sõnad viimasele olid:" Mul on teist kahju. Sellisega ei tohi tõesti lapsi saada." Ja kirjutaski tollele naise soovitud ravimi.

No ega seaduse vastu ei saa ju. Kui ikka kirjutada ei tohi, siis ei tohi. Ainus mida teha on üldse n****t loobuda.