Rõõba 2 ehk Mihkli varajane tähelend

Uhh, laupäev oli liiga über, et seda niisama sõnadesse panna. Vaat, KALA on juba kord selline raske juhus, mida kirjeldada ei anna. Peab ise koha olema. Lauba õhtu tõotas juba algul head. Tegin väikese koduse voormapi Gin Long Dringi näol, mis maitses jumalikult ja tõstis mindki pilvedesse. Edasi järgnes kena bussisõit linna poole, mille käigus nägin oma ihusilmaga kasvuraskustes noori Ristiku põhikoolist. Umbes nii:" Kus koolis sa õpid, ma olen nagu kusagil näinud sind." Saanud vastuseks Ristiku põhikooli, järgnes :" Mina käin Ristikus, daun selline, sina ei käi, sest ma pole sind seal näinud!". Nojah, pole mitte lihtne.
Linnas koopereerusime Mihkli ja paari tema sõbraga. Mihklile moosisai muidugi selle puhul, et ta seekord (!) ennast ületas ja kenasti kohale ilmus. Alustasime dringi ning heietusetega, kuni oligi aeg peale tulla legendaarsel KALA'l. Mis eriti rõõmu tegi oli see, et nüüd oli ka Sepo kambas, kes eelmisel korral kahjuks mingil põhjusel tulemata jäi. Edasine saab kuldsete tähtedega ajalukku kirjutatud. Ei hakka seda siinkohal ümber jutustama, sest minu sõnavara pole selliseks ülistuseks piisav. Igatahes oli KALA tasemel nagu alati ning isegi rohkem. Selleks ajaks olid magusad koksid minuga oma töö teinud ning jalg tatsus ja suu matsus intensiivsemalt kui tavaliselt. Ja Mihkel, eino tema tähetund loitis küll varem, kui ta seda ise eelnevalt prognoosinud oli. Ma ei jõudnud teemat lahtigi jagada, kui ta juba lavale roninud oli ja KALA koosseisus säras. Nota bene staariskaudid, sellest poisist saab asja. Nojah, igatahes rokkis ja nokkis ta nagu juba vana kala (irw) ja kõigil sai meel heaks. Igatahes, respekt poisid.
Mis eriti rõõmu tegi oli asjaolu, et mingil hetkel maabusid meie kõrvallauda laubased võitjad Riho Sibul koos Ivari Padariga. Poiste nägudelt võis välja lugeda, et terve võidupäeva olid nad tegelenud tubli pummeldamisega, mis oli nad nüüdseks kergelt uimaseks ja nummiks muutnud. Igatahes käisid kaasmaalased neid pidevalt kätlemas ja käristasid jooke välja. Üks kõigi ja kõik ühe eest ja kõigil oli tore meel.
Veel soojendasin ennast veidi Mihkli staariau paistel kuni tuli aeg pillid kotti pakkida ja koju suunduda. Ei suutnud ma seegikord oma nikotiininäljale vastu panna, mis tahes-tahtmata valdab mind, kui tuju on hea ja mõned napsud hinge all. Nii ma siis lubasingi omale ühe sigareti teel Vabaduse väljakule, kuhu ma takso tellinud olin. Ootasin seal taksot, kui järsku mu ees auto peatus ning sealt üks noormees välja astus ja minu selja taha kioskisse suundus. Kui ta tagasi tuli, küsis ta, et kas ma ei taha 75 eegu eest Laagri Scotland Yardi juurde sõita. Nimelt pidavat ta sealt bensiini võtma. Ma muidugi hakkasin sellise jutu peale narema ja küsisin, et kas ta keslinnast bensiini ei saa võtta, et peab kohe äärelinna ennast täita minema. Siis selgus tõde, tegelikult on tal vaja üks sõber Laagrist peale korjata ning kuna neil papp otsas, siis ta ühendaks kasuliku meeldivaga, ehk siis viiks mind väikese papi eest koju ära, mis tegelikult oh õnne jäigi ju tema tee peale. Mingil põhjusel ei juurelnud ma kaua, lülitasin välja oma mobiili (et dispetser Galina mind enam kätte ei saaks, kui minu tellitud taksist kohale jõuab) ning läksingi kaasa. Autos oli peale toreda noormehe veel tema tüdruksõber ning mõlemad osutusid vägagi meeldivateks inimesteks. Vestlus kahe täiesti võõra inimesega oli väga põnev ja vaba. Rääkisime igasugustel põnevatel teemadel ja igati tore oli. Igatahes oleks ma mingi vene Toolikust taksojuhiga esiteks sõidu eest palju rohkem raha maksnud, teiseks aga poleks mul umbvenelasest Toolikuga millestki rääkida olnud. Nüüd aga oli kena seltskond ja põnevad inimesed, kellega võimalusel kindlasti veel kohtuda tahaksin.

Igati meeldivad ja ülevad elamused. Tahaks, et ka minul oleks kunagi Kallis kodu Kalajamas.