Vannitoaromantika ja kibe kartulivõtt

Sügis on tegelikult tore aeg. Kui vihm ja öökülm välja arvata, siis ma naudin langevad lehti ja raagus puid. Eriti romantilised sellisel ajal on mõisapargid. Eile õnnestuski mul ühte sellistest sattuda. Laitses peeti "vannitoaromantikat". Hingematvalt mõnus oli. Laitse on üldse minu jaoks fenomenaalne koht. Olen selle kohta suht palju lugenud ja hämmastaval kombel tean jutu sisse lisada nii mõnegi vahva detaili selle maja kohta. Inimesed on siis alati segaduses ja peavad mind kas siis ajaloolaseks või lihtsalt totakaks. Aga Laitse lossil on mingi eriline aura ja stoori. Ma ei oska isegi öelda, mis mind sinna tõmbab, aga midagi igatahes mul selle kohaga on. Baltisaksa värk ja nende olemine on mind alati köitnud, seega teadsin ma lapsena Eesti mõisate kohta kaugelt rohkem kui minu eakaaslased. Aga see koht on ikkagi kuidagi teistmoodi. Hämmastav, kuidas inimesed on üheksakümmnendate aastate keskel ostnud nõukaajast retsitud vana lossi ja siis samm-sammu haaval seda taastama hakkavad. Lugedes nende kirjeldust sellest, milline maja välja nägi enne nende tulekut, tundub asi ikka vägagi uskumatu. Hakata mingist bardakist esmalt tonnide viisi prahti välja viima, teadmata mis sealt alt tegelikult ilmuda võib. Ja siis tasapisi tuba-toa haaval maja restaureerima hakata.
Praeguseks on sellest möödunud kümme aastat. Lossist on saanud ilmselt kõige ilusam kodu terves maailmas. Pluss ehitatud külalistemaja ja korterid mõisaparki, no ja muidugi pubi. Oehh, tore kui inimestel on aega ja tahtmist millesegi uskuda ja selle nimel tegutseda. Igatahes olen selles Harjumaa kolkakülas käinud viimase kolme kuu jooksul juba kolm korda. Ja ikka tunnen, et läheks sinna iga kell tagasi.

Hehhehehe, aga tagasi reaalsesse maailma. Üks asi, mille pärast mulle sügis veel meeldib on kartulivõtt. No tegelikul vaid sel juhul, kui seda saab teha mõõdukas koguses ehk siis ühe vao jagu. Sellisks arhailiseks eksootikaks nimetaks ma seda. Ja nii oligi. Tore vaatepilt võis olla see, kuidas ma oma Burberry trendikummikute väel kartulipõllul valu annan. "Lihtne elu" vol 2?
Aga asi oli seda väärt. Sain vanaemale kasulik olla no ja endale ikka ka. Ei jää nälga talvel :D Siinkohal tervitused Punnule, kuna nagu selgus oli kartulisordi nimeks Piret. Ja kõikse palavamad tervitused ja tänamised muidugi Jõgeva Sordiaretuskeskusele (või igatahes midagi sarnast), kes meid juba esimese vabariigi aast nii vahvasti teeninud ja meie laua katnud on. Aplaus, poisid, aplaus. Teinekordi. Kui Jõgevale satun, astun kindlasti läbi.