Sääd

Uhh, pähe saime. Jah, saime taaskord pähe. 0:1 nagu eelminegi kord. Mul pole tuju ega ammugi viitsimist seda ümber jutustada. Eks lugege ajakirjandusest.

Retke sekspoodi, millest siiani vaimustuses olen, ei oska ka nagu sõnadeesse panna. Igatahes korraldas Pets poes paraja bardaki ja ajas müüjaneiu segadusse oma kummalistoredate soovidega. Igatahes tean nüüd kuhu minna, kui igav hakkab või kellelegi kingitus vaja osta. Seni olin sekspoodi külastanud vaid korra elus, Pariisis. Mõlemad kogemused lahterdan intrigeerivate hulka.

Kuigi viimasel ajal olen olnud mingil põhjusel erakordselt heatujuline ja ennast superhästi tundnud, paistab siiski, et nüüd on tulemas kehvemad ajad. Ma ei tea, miks ma nii arvan. Õigemini vist siiski tean, aga see pole õige koht siin rääkimiseks. Kuid nagu selgub, hakkavad üheltpoolt ümberringi suhted lagunema või on inimesed omadega lihtsalt ummikusse jooksmas. Kui mõleda kolm aastat tagasi, siis poleks iial arvanud et nüüd sellisesse punkti jõutakse. Kurb. See on muidugi tore, et oma muredega minu poole pöördutakse. Samas, ma ei oska ju aidata. Veelvähem sõpra neti teel, kes asub minust ma ei tea mitme tuhande kilomeetri kaugusel kusagil päraperses Saksamaal. Kuidas saan mina aidata inimest siit arvuti tagant, kes on nii kaugel ja kurdab üksinduse üle võõras ühiskonnas? Võin ju kuulata, aga kuna puudub endal selline kogemus, olen jõuetu midagi tegema.
Teisalt, ei oska ma anad nõu sassis suhete koha pealt. Õigemini, võibolla oskaks, aga oma vaatenurgast, mis ei pruugi teiste arvamustega kokku minna. Tahaks üldse vältida ülemõtlemist. See on niigi mulle valu kaasa toonud. Tahaks rohkem tegutseda ja vähem mõelda, just nii nagu mulle on ennegi soovitatud teha. Aga ma olen kord juba selline raske juhus. Mõtlen liiga palju ja tekitan sellega igasuguseid pseudoprobleeme. Kannatajaks jään ikka ise. Laseks lihtsalt asjadel omasoodu kujuneda. Deem, nii ju ka ei saa ikka.
Sõnaga, kahju on vaadata lagunevaid inimesi. Olen ise ka lagunenud olnud. Tean, mida see tähendab. See on ka ilmselt põhjus, miks ma juba pea aasta ennast kellegagi tõsiselt siduda pole julgenud/tahtnud. Aga tulin ISE välja sellest. Olen uhke.
Nagunii on lagunemine vältimatu. Igaüks puutub sellega elu jooksul kokku. Kellel veab, see ainult ühe korra, kellel halvemini läheb, see mitmeid kordi. Millegipärast kardan, et kuulun tulevikus viimatimainitute hulka. See hirmutab.
Lihtsalt nüüd on teiste kord. See on paratamatu. Tehke see läbi ja olete tugevamad ning õpite.

Brrrrhhh, ma olen paljastatud. Nojah, ilmselt ma kustutan oma sellise mõtteavalduse siit varem või hiljem. Aga paregu oli vaja lihtsalt see välja öelda.