Pühabane tripp ehk kuidas ma aukudes surasin

Pühapäev oli tegus nagu minu viimased pühapäevad ikka. Laubal teadupoolest KALA galakontserdit külastanud, ärkasin kerges vines, kuid pole ju ometi pohmelli, mida üks korralik rukkiburger ja jäätee ravida ei suudaks. Tervisega saabus tagasi ka minu teotahe. Nii ei jäänudki muud üle, kui pakkida Mooni ja Punnuga ennast jälle Romeo peale ning põrutada linnast välja. Eniro kaart juhatas meid seekord Kohilasse. Moon tõstatas enda teadmata ajaloolise küsimuse, nimetades jutu sees Kohila elanikku "kohilalaseks". Nii ei lähe kohe mitte, mõtlesin mina. Õige on "kohilane". Õu tsii, meie küll ei ei tahaks olla kohilased. Mingil hetkel hakkas meil kohilastest hale ning otsustasime, et poliitiliselt korrektne oleks kohilast siiski nimetada "kohila elanik".
Külastasime "kesklinnas" asuvat kaupsi, sest mul oli jube jäätise isu. See isu oli mul juba enne, kuid ma keeldusin võtmast suu sisse ühtegi muud jäätis peale Kohilast ostetu. Poes oli igasugu vahvaid kohilasi.
Järgnes tramburai kohalikul sillal, kus sebisime parte ja panime paika järgmise kuu Tartu tripi esialgsed plaanid. Kuna koju veel ei viitsinud minna aga nälg hakkas näpistama, otsustasime suuna Rapla peale võtta. Seal kohtusime kohalike paadialustega, kes kohalikus pubis kena pühaba veetsid ja meidki kampa kutsusid. Paraku tulutult. Taaskord tekkis ajalooline küsimus, kas Repla elanikku nimetatakse "raplalane" või "raplane". Millegipärast seostus viimatimainitud seltskonnaga mulle pigem siiski sõna "raplane", millel on selline omapärane ja räsitud maik juures. Just räsitud oleks õige sõna kirjeldamaks seal nähtud seltskonda.
Kodu poole sõites, põikasime läbi Tuhala nõiakaevust. Nojah, algul tundus küll kogu see kaadervärk pererahva odava äriideena. Matkarajal selgeldes kohtusime esmalt "hobuseauguga". "Persse see hobuseauk küll", mõtlesin ma. Punnu lisas:"Ma võin ka oma tagaaeda lükata üles sildi-kodumuru-ja hakata seda rahvale eksponeerima", samaväärne tundus algul meile eelpool nimetatud auk. Kuid siiski rebisin ma ennast seltkonnast ette ning sukeldusin "houbuseauku". Päris tore oli tegelikult. Nagu heas Ameerika õudusvilmis. Minus tärkas huvi teistegi "eksponaatide" vastu.
Eesti suurim energiasammas osutus minu jaoks küll tõeliseks pettumuseks. Nimellt oli sammas märgistatud suure puutüvega. Paar meetrit sellest eemal oli aga kiviplaat kirjaga:"Siin asub Eesti suurim energiasammas". Loogish, et ma märkan varem seda kiviplaati ja arvan, et just see märgib energiasammast. Nii ma siis seisin seal plaadi juures ja ütsin Punnule umbes nii:" Õu gaash, milline lahe shiwering, ma olen nagu uus inimene", tundes kuidas keha suriseb ja energiavarud minu sees pulbitsema hakkavad. Nojah, selgus muidug, et energy my ass. Ma seisin ju vale koha peal. Siis mul läks küll sitt keema. Läksin õige samba juurde ja oleks hea meelega sellele kännule jalaga kütnud, mõttetu sara.
Tuhala turismimagnetiks on muidugi Ämma- ja aiaaugud. Tsiisas gaad, poisid, kas annab veel originaalsemat nime välja mõleda? Minu meelest on need mõlemad nimed nii tülgastavad, et kohati tõrgub mu suu neid välja ütlemast. Ma pakun, et siin on mängus kas siis ilge feminsiti käsi, kes tänuna oma kallile isamaale viimasele objektile armsa ja poliitiliseks korrektse nime pani või on vastupidi tegu rämeda perverdiga, kes oma räigeid fantaasiaid süütute loodusnähtuste peal välja elab. Olgu nende nimedega nagu on, aga augud osutusid suhteliselt pandavateks. Irww.

Igatahes järjekordne tore tripp ja asja ette läinud pühaba.