Sääd vol 2

Sotsiaalne elu on nõrgaks jäänud, sest remondi tõttu puudub mul kodus internetimasin. Kuna remondi lõppu ei saa niipea ennustada, paistab asi kurb. Ma ei saa emmessennida ega bloogida. Seda on võimalik teha ainult töölaua tagant, nagu hetkel käsil.

Jalgealune on jälle kõikuma löönud. Arvasin, et olen sellest üle saanud. Aga ikkagi on asi vahest kahtlane. Kannatan meeleolu kõikumise käes. Ühel hetkel on kõik OK ja säran nagu lollakas, teisel hetkel saab minust pahur ja närviline inimene. Kahju on, nii kuradi kahju. Aeg on läinud edasi, aga ikka teevad vanad asjad haiget. Vastik ja ebakindel tunne on, kui need olude sunnil jälle päevakorda kerkivad.

Eile tulin hommikul Muhfi sünnipäevalt. Ema ja isa korjasid mind peale. Me ei läinud koju, vaid maja peale. Kunagi on see päris meie oma. Kohe kui sinna satun, hakkavad ideed lendama. Palju toredaid mõtteid ja tegutsemistahet tekib. Hea oli võtta aeg maha, istuda ukse ette pingile ja elu üle järele mõelda. Päike paistis ja tuhanded mõtted ringlesid peas. Tean, et ma pole ise midagi valesti teinud. See lihtsalt pidi nii minema. See oli küll ootamatu, kuid varem või hiljem oleks see juhtunud. Katsun sellest üle olla ja mõelda positiivselt. Kurat, ma olen liiga emotsionaalne. See on halb.

Okei, pole mõtet ennast esmaspäeva hommikul taaskord ülesse kruttida. Hakka tööle, naine. Palju on teha. Ja sa pole ainuke, kellel kass peal on. Tee tööd, siis tuleb ka...... Brhhhhh