Punnu 22 viimane taks ehk viikend looduse rüpes

Nüüd jõudis kätte Punnu 22 viimane taks. Selle kurbtoreda sündmuse tähistamiseks sõitsime nädalavahetuseks Loksa kanti vahvasse majja metsa sees. Ümbritsetuna ürgsest loodusest (jõekohin, metsamühin, linnulaul, olematud naabrid) lasime ajal omasoodu lennelda justnagu poleks homset päeva olemas. Julgemad ja vastupidavamad võtsid leili, teised töllerdasid niisama. Jajah, metsik loodus tegi oma töö. Ma olen alati öelnud, et vabas looduses seltsielu elada on ikka hoopis muud kui kusagil linnas kinnises klubis jõlkuda ja suvaliste inimestega vestlust arendada. Mis seal salata, seegi kord voolas jooki ojadena ja ülemeelikust tujust ei jäänud ükski mats puutumata. Õhtu/öö jooksul olime tunnistajaks noore ema autilangemisse, tantsudele tähtedega, hapukurgiviilude Erko saagiks langemisele. Hommikul aga taaskord noore ema määrdunud ja mudast läbi käinud sokkidele, suitsuvingule ja üldistele "teise päeva" sümptomitele.
Mulle meeldis, et maja oli piisavalt väike. Siis ei kao keegi oma nurka ja kõik vennastuvad/sõbrunevad/sotsialiseeruvad. Eriti meeldib mulle olukord, kus öö tuleb veeta ühes suures ruumis pead-jalad koos. Selline asi toimus reedel ka ja minu meelest oli see meeliülendav. Kuigi ma olin esimene, kes magama jäi. See-eest tabas mind hommikul meeldiv üllatus ärgates Shegla kõrval. Ning teiselt käelt leidsin tollesama noore ema. Tema kõrvalt Patricu, siis Rauli ja nii edasi ja nii edasi. Hommikul sai tehtud veel väike saun, mis osutus meile ülemistele vägagi ebameeldivaks, kuna suitsuving otustas mingil kombel teisele korrusele meie juurde tulla. Samas, mis olekski parem ärataja kui üks kobe kopsutäis kibedat vingu. Kuna maja tuli üle anda juba kell 11.00 siis saime kenasti maast lahti ning uus päev võis alata. Aga koju me küll ei läinud. Pakkisime ennast autodesse. Võtsime suuna Loksa linna, kus tegime kohaliku kaupluse grillvarudega üks null (maapoe asi teada värk) ja siis edasi Turbuneeme Kaialiisa juurde. Märkamatult sai alguse "teine päev". Seekord metsast otse mere äärde. Võrratu. Teine päev kujunes üldiseks lebotamiseks, mis tähendas seda, et toolid asetati maja ette ringi ja igaüks istus nii nagu parem oli ja õigeks pidas. Söök maitses mereäärses õhus suurepäraselt ja ega jook ka kehvem ei olnud. Vahepeal poolsaarel väike fotoshuut ja dialoog luikedega (ilusad linnud teised) ning siis jälle tagasi juturingi. Lõppkokkuvõttes maalis kevadpäike minu näole mõnusa joodikupäevituse (!) See oli lisaboonus meeldivale seltskonnale ja äraolemisele. Öö möödus mugavas reformvoodis. Ma jumaldan reformvoodeid. See on ka üks põhjustest miks ma iga-aastast Turbuneeme sõitu ootan. Igatahes ei pidanud ma ka seekord pettuma.
Punnu sünnipäev kujunes seega kolmepäevaseks. On mida meenutada. Iga inimene ei saa kekata nii pika süntariga. Loodus ruulib. Ja üks suur looduse üledoos oli ka Punnu väljasõit. Sai metsa ja merd. Kohe kahju oli pühabal linna tagasi tulla. Ma arvan, et see 22-viimane-taks oli ülikõva sõna ja väärib mäletamist ka siis kui tuleb kord 88-ma-enam-ei-jaksa-elada.

Ahjaa, seekordne nädala tsitaadi preemia rändab sünnipäevalapsele endale.
Punnu Matile söögilauas: "Mati, kas sa leiba hoolid?"