Katrin läheb Tartusse

Reedel pakkisime ennast Eriku peale ja sõitsime tartusse Anni bakat tähistama. Muuseas Eriku jaoks oli see reedel juba teine kord Tartu vahet sõita, kuna hommikul oli ta käinud Anni aktusel ja siis Tallinnasse tagasi tulnud, et ka meid peale võtta. Autosõidust ma parem ei räägigi, kuna Eriku sõidustiil on mulle TÄIESTI vastuvõetamatu ja elukardetav. Ega meie taga sõitev Erko parem ei olnud. Seega puudus mõte tagumisse autosse minna. Tuli valida kahest sitast parim. Aga parmimat ei olnudki. Igatahes jõudsime (!) kohale. Shampa oli meil olemas, Tartust muretsesime lilled ja minu valikul banaanitordi Lõvi Lõrr. Anni ja Kirves juba ootasid meid. Musid-kallid-õnnitlused. Sõime tori, jõime shampat ja rummi kirsimahlaga. Siis tuli aeg võtta jalad selga ja Tartu ööeluga tutvust teha. Baaridesse seekord ei mindud, suund võeti Pirogovile. Seal oli suhteliselt robustne, aga asi oli seda väärt. Noored tartlased ei löö millegi ees risti ette. Meie ka ei löönud ja rumm maitses hea.
Öösel keeras Erik ennast voodist maha ja mulle jalgadega vastu pead. Valus oli, keerasin pea jalutsisse hoopis.
Hommikul tegime Mooniga juba tavakssaanud rituaali - hommikusöök Rasputinis. Jumaldan seda kohta. Hommikused pelmeenid, vaarikamoosiga pannkoogid ja meega tee olid päevale heaks alguseks. Seni kuni meie linnas einetasime, said ka teised kargu alla. Kohtusime Raekojas kella all ning pidu jätkus Suudlevates tudengites jäätisekoksidega (Erikul jäätisekoks + Vana Tallinn). Pärast seda võtsime suuna alkopoodi, kus kõik endale ühe kosutava joogi lubasid. Läksime ülikooli kõrvale parki Mooni vana korteri juurde. Istusime, võtsime, kõik oli kena. Möödus politseiauto. Ei peatunud. Keegi kommenteeris veel, et olevat liiklusment olnud. Jätkame. Ja siis oli auto tagasi. Ja sealt väljusid kolm politseinikku. "Kas teate, et trahv avalikus kohas joomise eest on kuni 6000 krooni?", küsib onu. Teadsime. Kästi koheselt jookidest vabaneda. Suure kahjutundega olime sunnitud seda tegema. "Dokumendid", sosistab naispolitseinik algajale noorele meeskorrakaitsjale. Meie nimed ja isikukoodid läksid kirja. Tundsin ennast kurjategijana. Veel pärisid korrakaitsjad, et miks me Pirogovil ei joonud ja juhatasid isegi suuna lahkelt kätte. Teadsime ju seda. Põhimõtteliselt me sinna ei läinud, kuna tahtsime Mooni vana korteri juures olla, et vanu aegu meenutada.
Mõne aja pärast kohtusime Kirvega. Tegime laheda jalgsitripi grüünesse (mingi kanal oli seal). Ja siis tagasi linna ning otse mäkki. Sõime kõhud täis ja siis tagasi korterisse. Algas üldine rummi manustamine saateks legendaarne Black Books. Ja seda kuni õhtuni välja. Vaatasime läbi lugematul hulgal seeriaid. Õhtul läksid tugevamad veel Pirogovile.
Ma ei taha mõelda kui palju raha mul selle tripi peale võis minna. Samas see polegi oluline, peaasi et nalja sai. Ja sai ka. Ja selles kõiges on süüdi Anni.