Lambad on siin ja lambad on sääl

Nädalavahetuse veetsin Mari villas Saue vallas. Kõlab hästi. Põllud, mets, väljad ja vaikus. Vaikust ei jätkunud kauaks, kuna meie süüdimatu lindimuss tappis vaikuse. Esimest korda elus seisin silm-silma vastu lammastega. Ronisime Mairega aedikusse ja ajasime lambaid taga. Loll nagu lammas, see ütelus on vägagi asjakohane, nüüd saan sellest aru. Teevad nii nagu üks ette teeb. Kui joostakse, siis jookse, kui situtakse, siis situ. Aga siiski üliarmsad loomad. Saime ka vägevaid videoülesvõtteid, ehk õnnestub mul neid siin ka eksponeerida. Igatahes polnud aedikus ühtegi pabulavaba ruutmeetrit muru. See kajastus ka hiljem meie jalanõudel. Ega jah pole karjamaale minekuks parimat jalatsit kui viimase raha eest soetatud Hilfigher.
Mari isa ökotalus peetakse ka kanu. Esimest korda elus sain oma käega noppida pesast muna ning süüa hommikuks värskelt korjatud munadest tehtud munaputru. Maire oli julge ja võttis ühe kana poseerimiseks sülle. Põgenesin kabuhirmus, kui ta selle kanaga mu nina all vehkima kukkus. Ka minu hirmuhetkedest saime piinlikke kaadreid.
Koeri ma muidu ei armasta, aga hundikoerapaar Eduard ja Nora olid väga sümpaatsed. Tegid inimesed häält ja hammustasid üksteist kaelast.

Ja veel. Suur tänu Jaanile, kes ühe juhusliku kohtumise käigus Viru keskuses õpetas mulle uue sõna "reiud", mis käib lühikeste liibekate kohta.