Klaver tuleb külla

A täna oli rohkem kui eriline päev. Keila kirikus käisime Rannapit ja Taavit kuulamas/vaatamas. Minu süda kuulus juba ammu Taavile, aga nüüd jäi see küll Keilasse maha. Ninnu-nännu. Juhuslik, skisofreeniline, kriiskav, meeleheitlik, professionaalne - see on Taavi. Rannap oli ka oma tuntud headuses. Viimati nägin teda aastat paar tagasi Tartu laulukaval Roostevabadel (issand, ma ei mäleta kas see just õige nimi on). Selline isalik natukene. Seksikas isegi võibolla (ma loodan, et need kaks ei välista teineteist). Elamuse sai viimne kui üks kontserdile tulnu, seda oli nägudelt näha. No pole olemas vist inimest, keda ürgne ja pauerit täis klaverimuss külmaks jätaks. Selline, mis tahes tahtmata külmajudinad üle selja toob. See oli nagu grupiseanss, kõik väristasid selga. Näoilmed rääkisid rohkem kui tuhat sõna. Ja olime kõik seal väga kokkupakitud, hõivatud oli viimne kui sentimeeter vaba pinda. Selge ülerahvastatus, aga sellise paueriga kontserdi juures oli see vältimatu. Isegi tehti kohe otsa lisakontsert, mis algas vahetult pärast esimese lõppu. Meil vedas, et saime esimese raksuga asja ära nähtud, kuna lisakontserdile pürgis kolm korda rohkem rahvast. Ei taha mõeldagi mis seal toimuma hakkas...