Ütle Jaanus, ütle Albert, ütle Jaanus-Albert destilleerivad

Ei olnud möödundki pühaba teistest pühabadest erinev. Pakkisime ennast taaskord Alfa Romeo peale ja võtsime suuna Moldovasse. Ahha, siikohal väike nõks. Moldova- see on ju osa meie kallist Eestimaast. See on toremõttetu küla (kui seda isegi nii nimetada võib) Ida-Virumaal. Väidetavalt saanud nime kunagi Moldovast tulnud asukate järgi. Igatahes oli meie ettevalmistuslaager sinna sõiduks liigne pingutus, kuna nagu selgus varjab end toreda nime taga suht mõttetu ja mahajäätud kolgas.
End pettumusest häirimata lasknud, võtsime suuna Aa-le. Jah, jah, vat Aa, see oli küll tore paik. Vähemasti peitub toreda nimetuse taga ka midagi mõttekamat. Käisime Aa rannas, kus leidsime peale liiva kraabitud vene naisenime (ei mäleta kas Anja, Nina vms) ka vahva mütsi. Märk sellest, et keegi oli Aa randa küll mütsiga lööma tulnud. Sähvisime leiust mõned vahvamad kaadrid ning mina, tuntud roppsuu, täiendasin Anjat või Ninat või mis iganes ta oli, omapoolse kirjutisega rannaliivale.
Allakirjutanu tungival soovil, ei saanud külastamata jätta ka Kohtla-Järve linna. Nagu arvata võis, kaarutavad seal noored ja tulevikuta inimesed oma lapsevankreid ja on ise seejuures suhteliselt rõõmsad. See inspireeris reisukaaslasi allakirjutanu peal järgnevat inimkatset korraldama. Nimelt plaanitsesid nad allakirjutanu Kohtla-Järvele maha jätta. Muidugi ilma rahakoti, telefoni ja kõige muuta. Paari aasta pärast oleks nad linna tagasi tulnud ja vaadanud, mis on allakirjutanust saanud (juhul kui viimane muidugi elus veel oleks).
Ühe stsenaariumi kohaselt leiaks allakirjutanu linnast endale päris oma Nikita ja elaks temaga õnnelikult elupäevade lõpuni. Nikita käiks ehitusel tööl, majandamaks elektrita ja üürivõlgades korterit, aidates samal ajal oma alkohoolikutest vanemaid. Allakirjutanud aga lükkaks lapsevankrit ja kasvataks tulevast pätipõlve.
Teise stsenaariumi kohaselt pandaks allakirjutanu maha suure põlevkivitehase ees, kus viimane tööle hakkaks. Alustaks ta lihtsa liinitöölisena. Mõne aja pärast saaks temast vahetuse vanem. Siis tsehhijuhataja. Seejärel sekretär. Lõpuks leiaks allakirjutanu ennast tippjuhina. Kui reisukaaslased allakirjutanut paari aasta pärast otsima tulevad, on viimane ennast nii ülestöötanud ja elab jõudeelu. Seega keeldub ta kategooriliselt tagasi pealinna ja oma vana elu juurde tagasi pöördumast.
Päälinna tagasi sõites, põikasime läbi ka Viitna järvest. Väga tore udu oli seal, mis paiga eriti maaliliseks muutis. Loomulikult ei hoolinud allakirjutanu mitte maalilisest järvest, vaid kõlamängudest, mida metsaga ümbritsetud järve ääres teha saab. Tore oli rakendada vana head "ütle Jaanus, ütle Albert ning Jaanus-Albert destilleerivad" tehnikat. Metsaga on see tore lugu, et alati vastab ta sulle, kui midagi hüüda.

Järgmise kord siis Lääne-Virumaa, ma loodan. Kuniks veel ilma jätkub.

Küll on hea, mulla hais käib üle pea

Täna lõunapausi ajal avanes Arena kontori köögis vägagi isamaaline ja soe vaatepilt:

lõikelaud
latt täissusuitsuvorsti
nuga
pakk taluvõid

kuidagi labane tundus sinna kõrvale istuda ja laotada lahti oma toorsalat ja makrapulgad. Nojah, muidugi oleks veel labasem olnud sinna laiama minna lasagne, pizza või poeletilt haaratud valmistoiduga.

Prantsuse Lütseumi kehalise kasvatuse õpetaja nimetab mind endiselt "proua". Muidu igati viisakas ja viks härrasmees. Kui ta meie esimese telefonivestluse lõpetuseks sõnad :"Tänan teid, proua" lausus, ei võtnudki ma seda nii väga südamesse.Ehk lihtsalt väike keelevääratus. Kui ta aga kontorisse ilmus ja me silm-silma vastu seisime, sain taaskord sõna "proua" osaliseks. Ja seda päris mitmel korral.
Kus on mu piip ja prillid, pange mulle valmis kirst ning reserveerige tuba Iru hooldekodus. Minu vanaduspõli ootab mind :P

Mölakas 2

Herne - Anni&Kirves - Herne - Maksuamet - Anni&Kirves - Maailm - Zavood - Herne - Rasputin - Anni&Kirves and sõu oon and sõu oon. Änd dei livd häppili ever äfter.

Kena oli ära olla. Eriti möga oli tagasi tulla. Mai viitsi/jaksa/oska/taha jne. Kräpp, kräpp ja bääd heer dei ka veel. Ja üleüldse....

Fakk rsk::::::::::::::::::::::::::::::::::

Mõistus, mõistus, tule koju

Eila hommikul Arenale tööle tulles, kihutas minust mööda virge vanamehenäss, viljeledes vilgast sörkjooksu. Aga see polnud mitte tavaline sörkjooks. Onu oli täiesti palja ülakehaga, peas higipael. Kusjuures sooja oli alla 10 kraadi. Ta auras lausa. No ma ka ei suutnud muidugi oma imestust varjata, kuigi tegin selleks suuri pingutusi. Onu sai aru küll ning kostis möödudes reipalt :" straztvuite, deevotska"!
Sellise asja peale ei osanud ma müüd mõelda kui :"wtf?"

Kuna isemajandamise tagasilöögid on üsna suured, olen sunnitud väljas söömas käima. Kutsusin eile pärast tööd Petsi Hunti õhtust sööma. Toit oli super ja eriti super muidugi tume majaõlu, mis on küll probably the best beer in the world minu jaoks. Lobisesime ja nautesime head paremat paari tunnikese ringis. Petsiga on alati ultratore ja temalt nakatunud provokatiivsus on ka mulle palju segadust, kuid samas naljakaid olukordi kaasa toonud.
Igati tore õhtupoolik, mis pärast Hundist lahkumist minu jaoks veelgi meeletumad tuurid üles võttis. Tunnistagem ausalt minu suheteliselt ebakainet seisundit, põhjustatud mõnusast majaõllest. Nimelt seadsin sammud Stockmanni poole, kus möllamas Hullud päevad. No ma olin ikka ise ka väga hull, võtmaks vastu otsust Stokki külastada.
Hoolimata hilisest kellajast oli maja rahvast täis. Küll kakeldi 9 krooniste nuustikute ja odava pelleripaberi pärast. Pesupulkade ja mai-tia-mis-asjade pärast veel. Mina aga ei laskunud ennast sellest häirida ning liuglesin justkui unes läbi sumiseva massi. Jube hea olemine oli selleks ajaks. Olin vaid omas maailmas, näoest leemendav ja iseendaga tulist monoloogi pidav ostumaniakk. Ebakaines olekus kadus mul igasugune kontroll oma finatsolukorra üle. Seega ei vaadanud ma hindu ja kuhjasin oma valdusesse meeletutes kogustes nänni. Mõistus tuli mingil määral koju alles proovikabiinis, kus taastus mõtteline osa mu analüüsivõimest. Siiski nautisin olukorda täiel rinnal. Pole just tihti aegu, kus seljataga palgapäev, mis lubab vabamalt hingata. Samuti ei satu ma just iga päev vinese peaga osturallile. Igatahes tegin proovikabiinis oma valiku ning sain nii mõnegi ilusa riideeseme võrra rikkamaks. Siinkohal tunnistan ausalt, et ei tea, mis see lõbu mulle maksma läks, kuna kõikide ostude eest tasusin magnetkaardiga. Ja tead, et huvita ka tegelikult :D kuna saadud positiivne emotsioon on palju rohkem väärt.
Hakkasin ennast juba kodu poole sättima, kui tuli ikka kange kihk kiigata parfüümiosakonna poole. Ma ei tea, kas selles põhjuseks olid meeliülendavad aroomid või miskit muud, aga taaskord avastastin ennast siiski enakaine olevat. Ja kujutle nüüd ebakainet inimest parfümeeriaosakonnas. Igatahes olin tibatillukese sammu kaugusel soetamast endale Gucci parfüümi. Ja siis mingil hetkel ütles hääl mulle peas:" Naine, mida sa ometi teed?" Sellest ebameeldiva tooniga häälest mulle piisas, võtmaks jalgu selga ja naeru kihistades põgenemast. Jummel tänatud, lõpuks ometi oli koju tulnud minu MÕISTUS, mida ma tol hetkel vajasin rohkem kui iial varem.

Täna saan oma mõistusega täitsa hästi läbi ja kõik on OK. Aga vahest me tüdineme teineteisest ja vajame kumbki hingamisruumi. See tähendab, et jätame sõbralikult adjöö ning mõistus lahkub mõneks ajaks. Õnneks oskab ta õigel ajal tagasi tulla. Eile näiteks oli tal väga hea ajastus, tunnistan ausalt, et olin tast puudust tundnud. Kuid siis ta naases kõige kriitilisemal hetkel, päästes päeva ja mitusada krooni minu rahakotist.
See on tore, et ta eila vahepeal ära käis ja mind omapäi ebakaines olekus Stokki shoppama unustas. Nüüd on kõik rahul.

Aga samas liigun õhtul Tartusse, kuhu terveks nädalavahetuseks resideerun. Elame näeme, kuidas meil MÕISTUSEGA siis vahekord kujuneb....

Mölakas

Ja nii ongi. Superesitus Eesti koondise poolt. Kena tunne on - 1:0. Praegu loksute musikesed Venemaa poole sõita. Kolmapäeval teeme tiblunnidele sauna Peterburgis, eks?

Nädalavahetus kujunes suht kultuurinautlemiseks. Uus Nüganeni linateos "Meeletu" jättis ikka väga sügava mulje. Või noh, mitte sügava aga ütleme nii, et oli mida vaadata ja mille üle mõtiskleda. Pluss suurepärased näitlejatööd armastatud eesti näitlejate poolt. Toomas Jaansoo moodi inimesi võiks rohkem olla, kes ei aja taga pappi ja materiaalset maailma, vaid otsustavad ühel hetkel vaimse ja mittemateriaalse kasuks.
Sõnaga, vaadake, naudelge, mõtisklege.

Tegelikult on ikka tore, et mu oma korteri asi katki jäi. Praegu üksi kodus olles, mõistan, et ei oskaks ennast ise majandada. Tahan osta ikka kõige kvaliteetsemaid asju, aga teadagi võrdub kvaliteet kallima hinnaga. Ja nii jätangi poodi tublisti üle saja eegu korra kohta, mida on ühe noore inimese jaoks selgelt liiga palju. Deem, õpi kokkama naine. Suht nõme küll, kui oskad ainult poolfabrikaate soojendada ja magedat pastarooga teha :D
Kas keegi abikätt ei tahaks ulatada?

Mis mul aga oodatust paremini välja kukub, on pesu pesemine ja koristamine. Seda ma nädalavahetusel ka tegin ja nüüd on ilgelt sheff olla, kui puhast särk seljas ning sokk- püks jalas. Muahahhaa.

Kui kõik plaanipäraselt läheb, leian end nädala pärast juba Tartu pinnalt ja siis hakkab mu eluarmastatud ALO TV möllama ja Alma Mater võiks ka ennast suurema rebimise tarvis valmis panna.

Toretore ülivägatore

Kui ma praegu rääkima hakkaks, kujuneks sellest üks suur verbaalne kõhulahtisus. Ma parem olen vait. Aga see, mis mõne hetke pärast teoks saama hakkab, on ülivägatore. Põnevad elamused varsti, mu kallis sõber.
Väike tip-ooperit, me ooperit, ma armastame ooperit.

Ühe käega võtab, teisega annab

Hei muumid. Mingi ülikiire ja nõme aeg on praegu käsil. Seda töises mõttes. Ma võiks vabalt magamiskoti kaasa võtta ja siia kontoorasse elama jäädagi. Kusjuures töö on nõme hetkel. Asjad, mis enne tundusid OK olevat ja millega ma ennevanasti hakkama sain, ei lähe üldsegi enam nii nobedasti. Vanaks hakkan jääma vist. Seoses nende närviliste aegadega, olen avastanud endas mingi kummalise ja seniteadmata poole - solvumise. Suht nõmedaks bitchiks teeb see mind tegelikult. Kui asjad üle pea kasvavad ja kellegagi mingi kerge hõõrumine tekib, siis kohe kapseldun. Mingi alateadlik kaitserefleks vist, aga nõme. Ja ma ei saa seda kontrollida ka. Lapsik bitch, noh. Brhhhh.
Ja esimesed märgid kutsehaigusest on ka ilmnenud. Oli ka aeg. Prillid on soolas. Deem. Mulle on elu aeg prillid sobinud ja kui ma poes käin, siis on mul kalduvus prille proovida ja poosetada nendega, sest ma näen prillidega ülikuul välja. Aga nüüd, kui asi hakkab reaalseks saama, siis ma pigem valin ikka terved silmad, kui üliseksikiisukontoritädi look'i.
Aga nõme aeg argises elus, ei saa siiski võtta minu suurimat hobi - egotrippimist. Ma olen kena, rikas, põnev, romantiline, piisavalt ropp... Ja kõige selle krooniks, kavatsen ennast lähiajal uue Burberry lõhnaga premeerida, mida juba tükk aega kiibitsemas olen käinud. Pealegi põrutasin esivanemad täna Horvaatiasse, niiet IME elik isemajandav Eesti olen ma nüüdseks kaheks nädalaks ka.
Niiet, win some, loose some.