Ühe käega võtab, teisega annab

Hei muumid. Mingi ülikiire ja nõme aeg on praegu käsil. Seda töises mõttes. Ma võiks vabalt magamiskoti kaasa võtta ja siia kontoorasse elama jäädagi. Kusjuures töö on nõme hetkel. Asjad, mis enne tundusid OK olevat ja millega ma ennevanasti hakkama sain, ei lähe üldsegi enam nii nobedasti. Vanaks hakkan jääma vist. Seoses nende närviliste aegadega, olen avastanud endas mingi kummalise ja seniteadmata poole - solvumise. Suht nõmedaks bitchiks teeb see mind tegelikult. Kui asjad üle pea kasvavad ja kellegagi mingi kerge hõõrumine tekib, siis kohe kapseldun. Mingi alateadlik kaitserefleks vist, aga nõme. Ja ma ei saa seda kontrollida ka. Lapsik bitch, noh. Brhhhh.
Ja esimesed märgid kutsehaigusest on ka ilmnenud. Oli ka aeg. Prillid on soolas. Deem. Mulle on elu aeg prillid sobinud ja kui ma poes käin, siis on mul kalduvus prille proovida ja poosetada nendega, sest ma näen prillidega ülikuul välja. Aga nüüd, kui asi hakkab reaalseks saama, siis ma pigem valin ikka terved silmad, kui üliseksikiisukontoritädi look'i.
Aga nõme aeg argises elus, ei saa siiski võtta minu suurimat hobi - egotrippimist. Ma olen kena, rikas, põnev, romantiline, piisavalt ropp... Ja kõige selle krooniks, kavatsen ennast lähiajal uue Burberry lõhnaga premeerida, mida juba tükk aega kiibitsemas olen käinud. Pealegi põrutasin esivanemad täna Horvaatiasse, niiet IME elik isemajandav Eesti olen ma nüüdseks kaheks nädalaks ka.
Niiet, win some, loose some.