Mõistus, mõistus, tule koju

Eila hommikul Arenale tööle tulles, kihutas minust mööda virge vanamehenäss, viljeledes vilgast sörkjooksu. Aga see polnud mitte tavaline sörkjooks. Onu oli täiesti palja ülakehaga, peas higipael. Kusjuures sooja oli alla 10 kraadi. Ta auras lausa. No ma ka ei suutnud muidugi oma imestust varjata, kuigi tegin selleks suuri pingutusi. Onu sai aru küll ning kostis möödudes reipalt :" straztvuite, deevotska"!
Sellise asja peale ei osanud ma müüd mõelda kui :"wtf?"

Kuna isemajandamise tagasilöögid on üsna suured, olen sunnitud väljas söömas käima. Kutsusin eile pärast tööd Petsi Hunti õhtust sööma. Toit oli super ja eriti super muidugi tume majaõlu, mis on küll probably the best beer in the world minu jaoks. Lobisesime ja nautesime head paremat paari tunnikese ringis. Petsiga on alati ultratore ja temalt nakatunud provokatiivsus on ka mulle palju segadust, kuid samas naljakaid olukordi kaasa toonud.
Igati tore õhtupoolik, mis pärast Hundist lahkumist minu jaoks veelgi meeletumad tuurid üles võttis. Tunnistagem ausalt minu suheteliselt ebakainet seisundit, põhjustatud mõnusast majaõllest. Nimelt seadsin sammud Stockmanni poole, kus möllamas Hullud päevad. No ma olin ikka ise ka väga hull, võtmaks vastu otsust Stokki külastada.
Hoolimata hilisest kellajast oli maja rahvast täis. Küll kakeldi 9 krooniste nuustikute ja odava pelleripaberi pärast. Pesupulkade ja mai-tia-mis-asjade pärast veel. Mina aga ei laskunud ennast sellest häirida ning liuglesin justkui unes läbi sumiseva massi. Jube hea olemine oli selleks ajaks. Olin vaid omas maailmas, näoest leemendav ja iseendaga tulist monoloogi pidav ostumaniakk. Ebakaines olekus kadus mul igasugune kontroll oma finatsolukorra üle. Seega ei vaadanud ma hindu ja kuhjasin oma valdusesse meeletutes kogustes nänni. Mõistus tuli mingil määral koju alles proovikabiinis, kus taastus mõtteline osa mu analüüsivõimest. Siiski nautisin olukorda täiel rinnal. Pole just tihti aegu, kus seljataga palgapäev, mis lubab vabamalt hingata. Samuti ei satu ma just iga päev vinese peaga osturallile. Igatahes tegin proovikabiinis oma valiku ning sain nii mõnegi ilusa riideeseme võrra rikkamaks. Siinkohal tunnistan ausalt, et ei tea, mis see lõbu mulle maksma läks, kuna kõikide ostude eest tasusin magnetkaardiga. Ja tead, et huvita ka tegelikult :D kuna saadud positiivne emotsioon on palju rohkem väärt.
Hakkasin ennast juba kodu poole sättima, kui tuli ikka kange kihk kiigata parfüümiosakonna poole. Ma ei tea, kas selles põhjuseks olid meeliülendavad aroomid või miskit muud, aga taaskord avastastin ennast siiski enakaine olevat. Ja kujutle nüüd ebakainet inimest parfümeeriaosakonnas. Igatahes olin tibatillukese sammu kaugusel soetamast endale Gucci parfüümi. Ja siis mingil hetkel ütles hääl mulle peas:" Naine, mida sa ometi teed?" Sellest ebameeldiva tooniga häälest mulle piisas, võtmaks jalgu selga ja naeru kihistades põgenemast. Jummel tänatud, lõpuks ometi oli koju tulnud minu MÕISTUS, mida ma tol hetkel vajasin rohkem kui iial varem.

Täna saan oma mõistusega täitsa hästi läbi ja kõik on OK. Aga vahest me tüdineme teineteisest ja vajame kumbki hingamisruumi. See tähendab, et jätame sõbralikult adjöö ning mõistus lahkub mõneks ajaks. Õnneks oskab ta õigel ajal tagasi tulla. Eile näiteks oli tal väga hea ajastus, tunnistan ausalt, et olin tast puudust tundnud. Kuid siis ta naases kõige kriitilisemal hetkel, päästes päeva ja mitusada krooni minu rahakotist.
See on tore, et ta eila vahepeal ära käis ja mind omapäi ebakaines olekus Stokki shoppama unustas. Nüüd on kõik rahul.

Aga samas liigun õhtul Tartusse, kuhu terveks nädalavahetuseks resideerun. Elame näeme, kuidas meil MÕISTUSEGA siis vahekord kujuneb....