Ütle Jaanus, ütle Albert, ütle Jaanus-Albert destilleerivad

Ei olnud möödundki pühaba teistest pühabadest erinev. Pakkisime ennast taaskord Alfa Romeo peale ja võtsime suuna Moldovasse. Ahha, siikohal väike nõks. Moldova- see on ju osa meie kallist Eestimaast. See on toremõttetu küla (kui seda isegi nii nimetada võib) Ida-Virumaal. Väidetavalt saanud nime kunagi Moldovast tulnud asukate järgi. Igatahes oli meie ettevalmistuslaager sinna sõiduks liigne pingutus, kuna nagu selgus varjab end toreda nime taga suht mõttetu ja mahajäätud kolgas.
End pettumusest häirimata lasknud, võtsime suuna Aa-le. Jah, jah, vat Aa, see oli küll tore paik. Vähemasti peitub toreda nimetuse taga ka midagi mõttekamat. Käisime Aa rannas, kus leidsime peale liiva kraabitud vene naisenime (ei mäleta kas Anja, Nina vms) ka vahva mütsi. Märk sellest, et keegi oli Aa randa küll mütsiga lööma tulnud. Sähvisime leiust mõned vahvamad kaadrid ning mina, tuntud roppsuu, täiendasin Anjat või Ninat või mis iganes ta oli, omapoolse kirjutisega rannaliivale.
Allakirjutanu tungival soovil, ei saanud külastamata jätta ka Kohtla-Järve linna. Nagu arvata võis, kaarutavad seal noored ja tulevikuta inimesed oma lapsevankreid ja on ise seejuures suhteliselt rõõmsad. See inspireeris reisukaaslasi allakirjutanu peal järgnevat inimkatset korraldama. Nimelt plaanitsesid nad allakirjutanu Kohtla-Järvele maha jätta. Muidugi ilma rahakoti, telefoni ja kõige muuta. Paari aasta pärast oleks nad linna tagasi tulnud ja vaadanud, mis on allakirjutanust saanud (juhul kui viimane muidugi elus veel oleks).
Ühe stsenaariumi kohaselt leiaks allakirjutanu linnast endale päris oma Nikita ja elaks temaga õnnelikult elupäevade lõpuni. Nikita käiks ehitusel tööl, majandamaks elektrita ja üürivõlgades korterit, aidates samal ajal oma alkohoolikutest vanemaid. Allakirjutanud aga lükkaks lapsevankrit ja kasvataks tulevast pätipõlve.
Teise stsenaariumi kohaselt pandaks allakirjutanu maha suure põlevkivitehase ees, kus viimane tööle hakkaks. Alustaks ta lihtsa liinitöölisena. Mõne aja pärast saaks temast vahetuse vanem. Siis tsehhijuhataja. Seejärel sekretär. Lõpuks leiaks allakirjutanu ennast tippjuhina. Kui reisukaaslased allakirjutanut paari aasta pärast otsima tulevad, on viimane ennast nii ülestöötanud ja elab jõudeelu. Seega keeldub ta kategooriliselt tagasi pealinna ja oma vana elu juurde tagasi pöördumast.
Päälinna tagasi sõites, põikasime läbi ka Viitna järvest. Väga tore udu oli seal, mis paiga eriti maaliliseks muutis. Loomulikult ei hoolinud allakirjutanu mitte maalilisest järvest, vaid kõlamängudest, mida metsaga ümbritsetud järve ääres teha saab. Tore oli rakendada vana head "ütle Jaanus, ütle Albert ning Jaanus-Albert destilleerivad" tehnikat. Metsaga on see tore lugu, et alati vastab ta sulle, kui midagi hüüda.

Järgmise kord siis Lääne-Virumaa, ma loodan. Kuniks veel ilma jätkub.