Aktsioon

Eile osalesin esimest korda No teatri aktsioonil. Kuigi Solarise tekst oli väga keeruline ja raskesti jälgitav ning kosmosetemaatika on minu jaoks väga ebahuvitav, oli esimene tund tore ja ootusärev. Juba loodud ruumiatmosfäär ja patjadel lesivad kuulajad mõjusid uudse ja põnevana. Meenutas kohati noortelaagri kirjandusõhtut. Sellist õhustikku klassikalises teatris just iga päev ei koge. Kuulati. Kuulati veel. Oodati, et kohe-kohe hakkab ka midagi peale lugemise toimuma. Et iga hetk kargavad näitlejad püsti ja läheb lahti selleks päris actioniks. Pooleteise tunni pealt oli selge, et nii see ei ole. Siis oli juba enam kui arusaadav, et see raamat loetakse lõpuni ja seda ongi meid täna siia tunnistama kutsutud. Pidasin algul Kukust kuuldud intervjuud naljaks, kus öeldi, et aktsioon võib võtta kuni seitse tundi. Ikka tahetakse ju furoori tekitada. Muidugi mõistsin nüüd, et see ei olnud nali. Samuti sain aru, et polnud ka nali etenduse algul kuvatud info, et saalist on lubatud lahkuda ning avatud on kohvik, kus saab käia keha kinnitamas. Muuhulgas sai selgeks ka see, miks teatri wc-s sedapuhku ka kõlarid olid. Ühesõnaga järsku oli kõigil kohaalviibijail asjast selge sott ning teada oli, et täna läheb siin kaua. Esimesed lahkujad läksid umbes teise tunni hakul. Ilmselt olid paljud neist pettunud. Kujutan ette, et see kes enne aktsiooni näinud, ootas ka seekord nalja, eksperimente ja lahedat äraolemist. Need pettunud olidki esimesed minejad. Teisel-kolmandal tunnil jäid read veelgi hõredamaks. Tavaline teater kestab umbes kolm tundi, seega ei pidanud ma vajalikuks veel minna. Kuigi teksti ma jälgida ei suutnud, polnud ma väga väsinud ega tüdinenud. Mida rohkem lahkujaid oli, seda rohkem ruumi tekkis allesjäänutele. Sai vabamalt jalgu sirutada ja patju külje alla sättida. Mida aeg edasi, seda rohkem tekkis küsimus mis saab meist kaaslasega. Üha enam hakkasin mängima mõttega, et olen siin lõpuni. Algul ei uskunud seda, aga see mõte läks aina kindlamaks. Tekkis adrenaliin, tahtmine mängida oma võimete piiridega, kaua ma suudan siin istuda, sest olegem ausad, tekstist ei saanud ma enam sõnagi aru. Neljandal tunnil tegid näitlejad pausi, tantsisid, sirutasid. Ja jätkasid. Umbes siis otsustasime minna välja ja teha söögi-joogipausi, sest ma polnud suurt midagi söönud, arvates et olen kümneks kodus. Teatrikohvikus olid jäljed sellest, et rahvas on teinud endale head äraolemist. Kui tagasi läksime, olid read juba nii hõredad, et sai ennast pikali visata. Sellel hetkel saavutaski aktsioon minu meelest oma mõtte. Alles olid jäänud tugevamad, kes lähevad võiduka lõpuni. Inimesed pikutasid, mõni tukastas. Tekkis mingi ühine meeleolu ja eesmärk, mida enne nihelejate lahkumist ei olnud. Pimedas saalis lamades tuli kohati naer peale, kui mõtlesid, et oled tegelikult teatris. Käisime veel mitu korda väljas, oodatult pidin võitlema kaaslase allaandmise tahtega. Aitäh, et jäid. Neljanda-viienda tunni pealt lahkumine oleks olnud tõsine tagasiminek ja kogu käik oleks olnud ajaraisk. Tuli pidada vastu vastu pidamise pärast. Une ja ärkveloleku vahepeal jõudsime võiduka lõpuni. Aeg kuus tundi ja viisteist minutit. Aplaus näitlejatele.
Ma ei olnud enne aktsioonil käinud ja seetõttu ei osanud ka midagi oodata. Võimalik, et kui oleksin seda näinud, tundunuks Solaris kuidagi lihtsama vastupanu teed minekuna. Tegelikult ei olnud see mingi lihtsa vastpanu tee. Näitlejad on ikka üks võimekas ja imestusväärne rahvas. Ütleme nii, et loomulikult oleks võinud veidi improviseerida ja rohkem dialoogi arendada või ka loetut kohati kaasa teha, aga üldiselt on kole pärast sellist asja iriseda. Asja mõte oli hea, omanäoline mõõde teatrile ja ajale. Mida isegi mõtlesime ja kuulsin ka täna räägitavat, et rahvast paremini haarata, võiks sellist asja katsetada mingi tuntud raamatu peal, näiteks "Kevade" või "Bullerby laste" näol. Siis jääks olemata raskesti arusaadav või jälgitav tekst ning saaks silma looja lasta ja seda kõike ette kujutada. Nagu unejutt.

Õppida õppida õppida

Kõik mis ei tapa teeb tugevamaks. Seda võib ööklubi Panoraam kohta öelda küll. Ma ei ole klubinimene, satun sinna ehk paar-kolm korda aastas ja ka siis tunnen ennast võõrkehana. Aga seda kogemust tuleb võtta kui punki. Avardab silmaringi. Paneb olukorda, millese iga päev ei satu. Nii tekivadki elus võrdlusmomendid. Sõnaga, käige ringi, ahmige endasse kultuuri(tust) ja tundke rõõmu kuis silmaring raginal laieneb.

Sittagi pole muutunud

Midagi pole öelda. Võim ei vahetu Tln linnas. Vähemalt sai eile valimispidu kiluvõileibade, viina ja võimupirukaga. Muud rõõmustavat pole.
Aga tuleb tunnistada, et valimine kui protsess mulle meeldib. Meeldib minna valimisjaoskonda, milleks on nostalgiline Kivimäe Kool. Kahjuks satungi sinna vaid valimiste ajal. Liiga harva seega. Samasugune tore rituaal on valimiskabiini sisenemine, mõttetöö tegemine ning selle vormistamine. Kuigi olin valiku oma peas ammu teinud, oli ikka vahva kabiinis aeg maha võtta ja silmadega nimekirjad üle lasta. Nõmme piirkonnas jäi silma huvitav nimi Vaikus Jõgisu. Erakonda kahjuks ei mäleta, võibolla oli üksikkandidaat.
E-valimised on küll innovatiivsed, aga vanakooli inimesena meeldib mulle käia jaoskonnas. See on iselaadi ettevõtmine ja selline mõtestatud tegevus. Samas usun, et pole kaugel aeg, mil ühinen e-hääletajate armeega.

Otsereportaaž sündmuskohalt

Pikad tööpäevad, vähene uni ja varajane ärkamine kõlavad hirmuäratavalt. Aga kui oled juba selle sees, läheb asi nagu iseenesest. Lülitub sisse autopiloot. Või mingi alalhoiusüsteem (mille olemasolust sul muidu aimu pole). Varajane ärkamine ei nõuagi nii suurt pingutust. Ja kuigi silmad punetavad ja on paistes, tunned ennast ikka teovõimelisena ja mitte üldse kõige koledama ametnikuna maailmas. Hommikul on mõte üllatavalt selge, olek konkreetne. Päeva peale muutub asi natuke hajusamaks ja hägusemaks. Aga see selleks. Nüüd on õhtu, mida pole on uni.

Sport sport sport

Osalesin täna sügisesel rabajooksul-6,3 km. See on alati nostalgiline ettevõtmine, sest olen lapsest saati igal kevadel ja sügisel osalenud. Väikese mööndusena tulid vahelele ka teismelise aastad, kus ma siis mõnikord vaikselt kõrvale hiilisin (hiljem muidugi kahetsedes), kuid on olnud ka kordi, mil vean ennast hommikul pärast pidu starti ja läbin raja kõndides. Kuid ikkagi läbin! Täna ei olnud selline päev, täna läksime kohale ja osalesime mõtestatult. Valisime hea tempo, sellise, kus jõudis vabalt ka rääkida ja loodust naudelda. Igapäevane trenn on andnud hea tulemuse, kui vanasti oli 6 kilomeetrit minu jaoks utoopiline distants läbida, siis tänased kuus kilti möödusid lenneldes ja tõesti erilise pingutuseta. Olen selles suhtes ikka kõvasti arenenud. Aeg 43 minutit. Pärast seda hommikusaun ja staadionile teise liiga vutti vaatama. Võtsime ülevalt kontorist klapptoolid ja keetsime teed ning istutasime ennast Sportlandile. Tarvastu fännide rivi oli kõike muud kui tagasihoidlik, nende seas ka mõned nokastanud. Polekski pühapäevasel päeval nii palju vastasfänne oodanud. Üldiselt kannatab selline ilm veel õues vutti taguda ja vaadata, aga mitte kauaks. Ootan Futsali hooaega. Täna pidime paraku Tarvastu paremust tunnistama. Sellest on kahju.

Eilne kardetud ja kurikuulus Bosnia ja Hertsegoviina kohtumine möödus üllatavalt rahulikult ja vahejuhtumiteta. Võibolla isegi liiga rahulikult? Asi oli üldiselt väga suure kella küljes, turvarisk kõrge. Tundus, et salamisi isegi oodati midagi marulist juhtuvat, aga ehk ei julgetud seda kõvasti välja öelda. Igatahes oli staadion eile emotsioonidest tiine ja see ongi peamine. Ühed mudas ja teised õnnelikud, aga see ongi asja ilu.

Palju asju mahub ühte neljapäeva

Neljapäeval käisin Sõpruse Rimi Piletimaailmas No "Aktsiooni" pileteid ostmas.

"Palun kaks piletit "Aktsioonile".
Lahke olekuga müüja asub operatiivselt arvutiga klõbistama.
Tuleb härrasmees, käes kümnekroonine, pöördub müüja poole.
"Vabandust, aga palun vaheta mulle kiirest kolm münti, muidu lasen püksi."
"Jah, kohe, ära püksi küll lase."
Annab härrale mündid, viimane tänab ja tuiskab wc poole.
"Nii, kuhu me jäimegi, kolm piletit, jah?"
"Ei, kaks."
"Jah õige, kaks."

Samal hommikul tulin just hambaarsti juurest. Implantaat läheb maksma ca 30 tuhat. Olin arvestanud poolega sellest. Karm, aga tervis ennekõike. Sellest saab minu kalleim kehaosa, teisti ei oska seda nimetada. Olenemata masust on hambaarstidel hää põli.

Aga neljapäeva lõpetuseks kokkasime Kadri juures sellise pastaroa, et ikka oli. Ja suure pudeli karget valget veini lahendasime ka kolme peale probleemideta. Sõitsin üle pika aja bussiga koju. Ootasin peatuses, oli pime. Paar minuti enne seda olin märganud vastasmajast mingit kogu välja tulemas, kes justkui oleks kaasas kandnud valget jalutuskeppi. Mõtlesin, et ju on siis tõesti pime inimene. Ei viitsinudki süveneda. Järsku käis mingi sähvatus. Läks paar sekundit mööda, kui taipasin, et see tuli fotokaamerast. Pimeda jalutuskepp osutus hoopis kaamera jalgadeks. Inimene oli tulnud pimedas maja ette, et pildistada õhtust ja vihmast Vabaduse puiesteed. Kas ta ka mind suumis, et tea, kohati jäi mulje, et võibolla isegi. Alateadlikult olin ikka valvas. Edevus ju inimesel loomuses.