Aktsioon

Eile osalesin esimest korda No teatri aktsioonil. Kuigi Solarise tekst oli väga keeruline ja raskesti jälgitav ning kosmosetemaatika on minu jaoks väga ebahuvitav, oli esimene tund tore ja ootusärev. Juba loodud ruumiatmosfäär ja patjadel lesivad kuulajad mõjusid uudse ja põnevana. Meenutas kohati noortelaagri kirjandusõhtut. Sellist õhustikku klassikalises teatris just iga päev ei koge. Kuulati. Kuulati veel. Oodati, et kohe-kohe hakkab ka midagi peale lugemise toimuma. Et iga hetk kargavad näitlejad püsti ja läheb lahti selleks päris actioniks. Pooleteise tunni pealt oli selge, et nii see ei ole. Siis oli juba enam kui arusaadav, et see raamat loetakse lõpuni ja seda ongi meid täna siia tunnistama kutsutud. Pidasin algul Kukust kuuldud intervjuud naljaks, kus öeldi, et aktsioon võib võtta kuni seitse tundi. Ikka tahetakse ju furoori tekitada. Muidugi mõistsin nüüd, et see ei olnud nali. Samuti sain aru, et polnud ka nali etenduse algul kuvatud info, et saalist on lubatud lahkuda ning avatud on kohvik, kus saab käia keha kinnitamas. Muuhulgas sai selgeks ka see, miks teatri wc-s sedapuhku ka kõlarid olid. Ühesõnaga järsku oli kõigil kohaalviibijail asjast selge sott ning teada oli, et täna läheb siin kaua. Esimesed lahkujad läksid umbes teise tunni hakul. Ilmselt olid paljud neist pettunud. Kujutan ette, et see kes enne aktsiooni näinud, ootas ka seekord nalja, eksperimente ja lahedat äraolemist. Need pettunud olidki esimesed minejad. Teisel-kolmandal tunnil jäid read veelgi hõredamaks. Tavaline teater kestab umbes kolm tundi, seega ei pidanud ma vajalikuks veel minna. Kuigi teksti ma jälgida ei suutnud, polnud ma väga väsinud ega tüdinenud. Mida rohkem lahkujaid oli, seda rohkem ruumi tekkis allesjäänutele. Sai vabamalt jalgu sirutada ja patju külje alla sättida. Mida aeg edasi, seda rohkem tekkis küsimus mis saab meist kaaslasega. Üha enam hakkasin mängima mõttega, et olen siin lõpuni. Algul ei uskunud seda, aga see mõte läks aina kindlamaks. Tekkis adrenaliin, tahtmine mängida oma võimete piiridega, kaua ma suudan siin istuda, sest olegem ausad, tekstist ei saanud ma enam sõnagi aru. Neljandal tunnil tegid näitlejad pausi, tantsisid, sirutasid. Ja jätkasid. Umbes siis otsustasime minna välja ja teha söögi-joogipausi, sest ma polnud suurt midagi söönud, arvates et olen kümneks kodus. Teatrikohvikus olid jäljed sellest, et rahvas on teinud endale head äraolemist. Kui tagasi läksime, olid read juba nii hõredad, et sai ennast pikali visata. Sellel hetkel saavutaski aktsioon minu meelest oma mõtte. Alles olid jäänud tugevamad, kes lähevad võiduka lõpuni. Inimesed pikutasid, mõni tukastas. Tekkis mingi ühine meeleolu ja eesmärk, mida enne nihelejate lahkumist ei olnud. Pimedas saalis lamades tuli kohati naer peale, kui mõtlesid, et oled tegelikult teatris. Käisime veel mitu korda väljas, oodatult pidin võitlema kaaslase allaandmise tahtega. Aitäh, et jäid. Neljanda-viienda tunni pealt lahkumine oleks olnud tõsine tagasiminek ja kogu käik oleks olnud ajaraisk. Tuli pidada vastu vastu pidamise pärast. Une ja ärkveloleku vahepeal jõudsime võiduka lõpuni. Aeg kuus tundi ja viisteist minutit. Aplaus näitlejatele.
Ma ei olnud enne aktsioonil käinud ja seetõttu ei osanud ka midagi oodata. Võimalik, et kui oleksin seda näinud, tundunuks Solaris kuidagi lihtsama vastupanu teed minekuna. Tegelikult ei olnud see mingi lihtsa vastpanu tee. Näitlejad on ikka üks võimekas ja imestusväärne rahvas. Ütleme nii, et loomulikult oleks võinud veidi improviseerida ja rohkem dialoogi arendada või ka loetut kohati kaasa teha, aga üldiselt on kole pärast sellist asja iriseda. Asja mõte oli hea, omanäoline mõõde teatrile ja ajale. Mida isegi mõtlesime ja kuulsin ka täna räägitavat, et rahvast paremini haarata, võiks sellist asja katsetada mingi tuntud raamatu peal, näiteks "Kevade" või "Bullerby laste" näol. Siis jääks olemata raskesti arusaadav või jälgitav tekst ning saaks silma looja lasta ja seda kõike ette kujutada. Nagu unejutt.