Sport sport sport

Osalesin täna sügisesel rabajooksul-6,3 km. See on alati nostalgiline ettevõtmine, sest olen lapsest saati igal kevadel ja sügisel osalenud. Väikese mööndusena tulid vahelele ka teismelise aastad, kus ma siis mõnikord vaikselt kõrvale hiilisin (hiljem muidugi kahetsedes), kuid on olnud ka kordi, mil vean ennast hommikul pärast pidu starti ja läbin raja kõndides. Kuid ikkagi läbin! Täna ei olnud selline päev, täna läksime kohale ja osalesime mõtestatult. Valisime hea tempo, sellise, kus jõudis vabalt ka rääkida ja loodust naudelda. Igapäevane trenn on andnud hea tulemuse, kui vanasti oli 6 kilomeetrit minu jaoks utoopiline distants läbida, siis tänased kuus kilti möödusid lenneldes ja tõesti erilise pingutuseta. Olen selles suhtes ikka kõvasti arenenud. Aeg 43 minutit. Pärast seda hommikusaun ja staadionile teise liiga vutti vaatama. Võtsime ülevalt kontorist klapptoolid ja keetsime teed ning istutasime ennast Sportlandile. Tarvastu fännide rivi oli kõike muud kui tagasihoidlik, nende seas ka mõned nokastanud. Polekski pühapäevasel päeval nii palju vastasfänne oodanud. Üldiselt kannatab selline ilm veel õues vutti taguda ja vaadata, aga mitte kauaks. Ootan Futsali hooaega. Täna pidime paraku Tarvastu paremust tunnistama. Sellest on kahju.

Eilne kardetud ja kurikuulus Bosnia ja Hertsegoviina kohtumine möödus üllatavalt rahulikult ja vahejuhtumiteta. Võibolla isegi liiga rahulikult? Asi oli üldiselt väga suure kella küljes, turvarisk kõrge. Tundus, et salamisi isegi oodati midagi marulist juhtuvat, aga ehk ei julgetud seda kõvasti välja öelda. Igatahes oli staadion eile emotsioonidest tiine ja see ongi peamine. Ühed mudas ja teised õnnelikud, aga see ongi asja ilu.