Palju asju mahub ühte neljapäeva

Neljapäeval käisin Sõpruse Rimi Piletimaailmas No "Aktsiooni" pileteid ostmas.

"Palun kaks piletit "Aktsioonile".
Lahke olekuga müüja asub operatiivselt arvutiga klõbistama.
Tuleb härrasmees, käes kümnekroonine, pöördub müüja poole.
"Vabandust, aga palun vaheta mulle kiirest kolm münti, muidu lasen püksi."
"Jah, kohe, ära püksi küll lase."
Annab härrale mündid, viimane tänab ja tuiskab wc poole.
"Nii, kuhu me jäimegi, kolm piletit, jah?"
"Ei, kaks."
"Jah õige, kaks."

Samal hommikul tulin just hambaarsti juurest. Implantaat läheb maksma ca 30 tuhat. Olin arvestanud poolega sellest. Karm, aga tervis ennekõike. Sellest saab minu kalleim kehaosa, teisti ei oska seda nimetada. Olenemata masust on hambaarstidel hää põli.

Aga neljapäeva lõpetuseks kokkasime Kadri juures sellise pastaroa, et ikka oli. Ja suure pudeli karget valget veini lahendasime ka kolme peale probleemideta. Sõitsin üle pika aja bussiga koju. Ootasin peatuses, oli pime. Paar minuti enne seda olin märganud vastasmajast mingit kogu välja tulemas, kes justkui oleks kaasas kandnud valget jalutuskeppi. Mõtlesin, et ju on siis tõesti pime inimene. Ei viitsinudki süveneda. Järsku käis mingi sähvatus. Läks paar sekundit mööda, kui taipasin, et see tuli fotokaamerast. Pimeda jalutuskepp osutus hoopis kaamera jalgadeks. Inimene oli tulnud pimedas maja ette, et pildistada õhtust ja vihmast Vabaduse puiesteed. Kas ta ka mind suumis, et tea, kohati jäi mulje, et võibolla isegi. Alateadlikult olin ikka valvas. Edevus ju inimesel loomuses.