Tantsupidu

Esmaspäeval kontorist lahkudes olin kindel, et Arenal kummitab. Mingi meeshääl kõneles mikrofoni ja seda kolmandal-neljandal korrusel. Mõtlesin, et olen lolliks läinud. Midagi ei osanud arvata. Läksin õue ja hääl läks aina intensiivsemaks. Deem, mõtlesin ma, kui sain aru mis tegelikult toimus. Kotka tänava staadionil harjutasid noored tantsijad tantsupeoks! Ikka üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm-Kohila-võtame-ühte-viirgu-paigale-neljas-rida-mida-te-teete!!!??? Müsteerium oli lahendatud!
Loomulikult leidsin ennast juba tund aega hiljem taskord Tiiu juurest Osten-Thori katuselt. Sealt nägi ka tantsijaid, aga mitte kuigi hästi. See-eest kuulis küll.

Ajad pakitud, leian ennast homme Tartu pinnalt. Annile ulatatakse väljateenitult kätte baka.

Uute kohtumisteni!

Ja nädala lõpetame jaanimeeleolus

Esimest korda ajaloos läheb välja kolm nädala preemiat. Kuna kuulutan avatuks jaani eri. Ja esimest korda ajaloos lähevad preemiad ühesse peresse. Palju õnne, Ott.

Ott#:" Assa tuss ja vildikad."

Ott ##:" Tegi torsoga abistavaid liigutusi."

Ott###:" Kes siis Urbe ära ei laulaks!"

Naistega teatrisse

Küll meil EJL-is on hea elu. Iga väiksemagi sündmuse puhul saab torti. Kolmapäeval tõi koostööpartner EJL logo kujulise tordi ja shampuse. Ja sealsamas sain komplimedi osaliseks, kui tordi toonud daam lausus pudelit üle andes, et eks mina vast veel shampat juua ei tohi, niiet söögu ma selle asemel rohkem torti. Küll ma ikka näin noor. Tort oli super, aga shampa veel parem. Kuna enamik kolleegidest on autojuhid, sain hoopis topeltportsu shampat. Säh sulle topeltportsu torti. Selle tulemusena muutusin ülevoolavalt sõbralikuks ja abivalmiks, niiet helistajatel teisel pool toru võis EJL küll väga hää mulje jääda. Oi, ma olen ikka parim!

Eile külastasime naistega Vene Draamateatrit ja nägime seal uut muusikali "Tutvumiskuulutus". Teatrile eelnes väike warmup Tiiu pool Osten-Thoris. Mind kostitati hea Saaremaise koduõllega. Super. Ja siis läks veinitamisks. Veinist joobununa, pakkus Tiiu välja, et läheks õige maja katusele ja vaataks Tallinna. Mõeldud tehtud. Ütleme nii, et selge peaga poleks ma julgenud 15 korrusele ronida, arvestades veel fakti, et lõpus tuli üles minna mööda väga järsku redelit. Aga asi oli seda väärt. Osten Thori katuselt avanes orgastiline vaatepilt armsale Tallinnale. Kõik oli nagu peo peal. Jumal, kui väike on Tallinn tegelikult!!!!

Läks kiireks ja ronisime alla, kuigi see polnud lihtne. Ülimaitsvat veini jäi veel järgi, niiet otsustasime selle pläskuga minu kotti pista. Ja siis trammi. Trammis olime juba suht sõiduvees ja vaatepilt kahest näost leemendavast itsitavast naisest võis küll tore olla. Linnas saime kokku Airiga. Teatris kohtasime kõigepealt Baari-Madist. Väga vahva oli. Ja siis lukustasime ennast kolmekesti WC kabiini, kus läks kibedaks pläsku tühjendamiseks ja shokolaadi söömiseks (väidetavalt pidi lõhnu peitma?). Meeldivas meeleolus maandusime sujuvalt oma kohtadele rõdul. Ja siis ta algas. Oma üleüldist lemmikut Uku Uusbergi nähes, läksin ähmi täis. Sama juhtus Tiiul Rolf Roosaluga. Tükil polnud väga vigagi, arvestades asjaoluga, et ma muusikale ei salli ega ka kunagi vaatamas ei käi. Tore oli näha naiste-meeste suhteid läbi mõlema osapoole silmade. Saateks hulljulge Tiiu kommentaarid, kes vahel mindki punastama pani.
Kui teater vaadatud, võtsime suuna McDonaldsisse. Seal oli palju huvitatat massi. Tiiuga otsustasime lasteeine kasuks, seda jääb meenutama rääkiv ja krooksuv plastmassist Shrek. Ta teeb mul siiani meele heaks. Tore leid.

Ja nädala lõpetavad mäki venelastest klienditeenindajad oma legendaarsete küsimustega (mis kõlavad alati ühtemoodi, olenemata teenindajast):" Kas jook tuleb jaaga või jaata?"

Jaaga, jaaga, jaaga.

Vägisi rokipeerude manu

Paistab, et ma leian ennast siiski 5. juulil Aerosmithi kontserdilt. Kuigi see bänd jätab mind täiesti külmaks. Täna tuli boss minu juurde ja ütles, et tal on mulle kaks uudist - hea ja halb. Halb uudis oli see, et ta määras mind jääma 5. juulil Arenale kontorisse ja seal politseinikele seltsiks olema. Hea uudis aga see, et näen seeläbi tasuta kontserdit ja saan "asjapulgana" kohapeal viibida. Mis seal´s ikka, mõtlesin ma. Eks elus tuleb hullematki ette.

Tii end

Kuulutan oma puhkuse ametlikult lõppenuks. Tegin kallile kodumaale tuuri peale. Külastades mitmeid uhkeid härrastemaju ja pannes seal vippi, üritasin enda jaoks taaskord kompenseerida fakti, et ma pole siia ilma sündinud mõisapreilina. Jah, päris paljud teavad, et ma elan seda ikka suhteliselt raskesti üle. Minu fotoalbumit jäävad kroonima kaadrid uhketest interjöördest ja parkidest, kusjuures tähelepanu on pööratud viimse detailini. Ja siis muidugi kohustuslikud kaadrid minust seismas härrastemaja trepil stiilis a la teretulemast minu poole, astuge edasi ja ärge jalast ära võtke. Oi, ma elan seda ikka väga valusasti üle, et minus ei voola kübetki sinist verd. Minu kohta käib üks hea laulurida, mis on tuntud superluks kodumaisest filmist "Siin me oleme", kus Lia Laats lausub järgmised legendaarsed lauluread:"Ministriprouaks ma küll hästi passiks, mu mees mind hellitaks ja kutsuks kassiks".

Hmm ja veel. Tartu äärelinnas hakkas mulle silma kauplus nimega Karu Kaubad. Mismõttes nagu?

Eile veetsime õhtu Kaia pool koos vanakooli meelelahutusega. Lapsepõlvemäng nagu ajaleht sai jälle au sisse toodud. Enne ettelugemist käisid paljud ettenägelikult wc ära, et mitte naerust ennast täis lasta. Üldiselt oli asi seda väärt. Kamba peale saime kokku nii mõnegi loogilise lause. Muidugi ei saa unustada ka vana head sõnaarvamise mängu, kus rääkida ei tohi ja sõnad peab ära seletama vaid liigutusi kasutades. Nii mõnedki sõnad said Eriku ja Rauli esinedes uue tähenduse. Väga kena interpretatsiooni nägime sõnadele "sünnitus", "pohmell" (minu ja Punnu sulest) jne.

Autos.
Mina (hammustades tüki Kaia müslibatoonist):" Päris hea jõhvika maitse".
Kaia: " Arvestades, et see on vaarkamaitseline".

Mida kardad Sina?

Mina kardan avalike randade riietumiskabiine. Minu hirmud seoses riietuskabiinidega on järgmised:

a) Keegi teeb salaja kändid kämerat.
b) Kabiini seinad lagunevad koost nagu vanas heas "Benny Hill" sõus.
c) Mingi laps tuleb süüdimatult ja meelega sisse.
d) Kellegi frisbi lendab keset kibedamat riietumist kabiini sisse ja omanik tuleb seda närviliselt tagasi
nõudma.

Aasta-aastalt süveneb minu foobia ja igal suvel saan sellele üha rohkem kinnitust. Täna sattusin sellel suvel esimest korda Pärnu randa. Ikka see sama jama.

Kui soovid minu elu veelgi kibedamaks muuta ja minu parakat süvendada, oled teretulnud nimekirja omapoolsete ettepanekutega täiendama:D

Pärast Viimset Kohtupäeva

Tere, kallis lugeja. Nagu Sa oma suureks rõõmuks/kurvastuseks näha võid, olen pärast oma elu suurimat karjäärialast highlighti ikka veel elus.
Seda, mis minu elus selle kahe viimase nädala jooksul juhtunud on, ei hakka ma siinkohal ümber jutustama. Pikaks läheb. Ehk saad Sa sellest lugeda kunagi minu bestsellerist :D
Becks tuli, nägi ja võitis. Ilus poiss oli.
Dopinguarst tegi üllatuse ja otusustas meid Inglise mängul külastada. Meie poisid said lihtsalt hakkama, inglise poistel läks kaua-kaua-kaua. Plastikpudelis dopingujooke britid ei joonud, klaaspudeli Vichi oli aga minu suureks häbiks aegnud. See raskendas protsessi veelgi.
Igasugusted kurikaelad saime kätte s.t fotovesti varga, kohtunikku pudeliga visanud tavalise eesti pere (!) ja personaliakrediteeringu ostnud inglise fänni ka. Igati kordaläinud üritus.
Nüüd olen väljateenitud puhkusel. Kuigi minu unenäod keerlevad ikka veel Horvaatia ja Inglismaa mängude ümber, ei lase ma ennast sellest heidutada. Küll läheb mööda. Ja ma pole ainuke, kes naitmeere näeb, ma tean, et Eve, Uno ja Mihkel ka. Ja need on vaid inimesed, kes seda tunnistanud on. Panen sajaka vahele, et ka teised näevad ikka veel vastavaid unenägusid, aga lihtsalt ei räägi sellest.


Pühapäeval 3. juunil pärast Eesti-Norra U-21 valikmängu Kadriorus, pidasin oma bloogi esimest sünnipäeva. Valmistasin piruka, ostsin grillmaterjali, snäkki ja jäätist ning kutsusin külalised. Mainisin, et riietus olgu pidulik aga praktiline ning kingitused samuti praktilised. Üllatav, kui palju on minu bloogil tegelikult sõpru. Saime kingituseks kiisudega hiiremati, lillekujulise aknakleepsu ja muud värsket-maitsvat kraami. Väga meeldejääv koosviibimine oli, mis päädis minu vaieldamatu lemmikfilmi, kodumaise ja ülilabase kuid siiski õpetliku "Tulnukaga".