Naistega teatrisse

Küll meil EJL-is on hea elu. Iga väiksemagi sündmuse puhul saab torti. Kolmapäeval tõi koostööpartner EJL logo kujulise tordi ja shampuse. Ja sealsamas sain komplimedi osaliseks, kui tordi toonud daam lausus pudelit üle andes, et eks mina vast veel shampat juua ei tohi, niiet söögu ma selle asemel rohkem torti. Küll ma ikka näin noor. Tort oli super, aga shampa veel parem. Kuna enamik kolleegidest on autojuhid, sain hoopis topeltportsu shampat. Säh sulle topeltportsu torti. Selle tulemusena muutusin ülevoolavalt sõbralikuks ja abivalmiks, niiet helistajatel teisel pool toru võis EJL küll väga hää mulje jääda. Oi, ma olen ikka parim!

Eile külastasime naistega Vene Draamateatrit ja nägime seal uut muusikali "Tutvumiskuulutus". Teatrile eelnes väike warmup Tiiu pool Osten-Thoris. Mind kostitati hea Saaremaise koduõllega. Super. Ja siis läks veinitamisks. Veinist joobununa, pakkus Tiiu välja, et läheks õige maja katusele ja vaataks Tallinna. Mõeldud tehtud. Ütleme nii, et selge peaga poleks ma julgenud 15 korrusele ronida, arvestades veel fakti, et lõpus tuli üles minna mööda väga järsku redelit. Aga asi oli seda väärt. Osten Thori katuselt avanes orgastiline vaatepilt armsale Tallinnale. Kõik oli nagu peo peal. Jumal, kui väike on Tallinn tegelikult!!!!

Läks kiireks ja ronisime alla, kuigi see polnud lihtne. Ülimaitsvat veini jäi veel järgi, niiet otsustasime selle pläskuga minu kotti pista. Ja siis trammi. Trammis olime juba suht sõiduvees ja vaatepilt kahest näost leemendavast itsitavast naisest võis küll tore olla. Linnas saime kokku Airiga. Teatris kohtasime kõigepealt Baari-Madist. Väga vahva oli. Ja siis lukustasime ennast kolmekesti WC kabiini, kus läks kibedaks pläsku tühjendamiseks ja shokolaadi söömiseks (väidetavalt pidi lõhnu peitma?). Meeldivas meeleolus maandusime sujuvalt oma kohtadele rõdul. Ja siis ta algas. Oma üleüldist lemmikut Uku Uusbergi nähes, läksin ähmi täis. Sama juhtus Tiiul Rolf Roosaluga. Tükil polnud väga vigagi, arvestades asjaoluga, et ma muusikale ei salli ega ka kunagi vaatamas ei käi. Tore oli näha naiste-meeste suhteid läbi mõlema osapoole silmade. Saateks hulljulge Tiiu kommentaarid, kes vahel mindki punastama pani.
Kui teater vaadatud, võtsime suuna McDonaldsisse. Seal oli palju huvitatat massi. Tiiuga otsustasime lasteeine kasuks, seda jääb meenutama rääkiv ja krooksuv plastmassist Shrek. Ta teeb mul siiani meele heaks. Tore leid.

Ja nädala lõpetavad mäki venelastest klienditeenindajad oma legendaarsete küsimustega (mis kõlavad alati ühtemoodi, olenemata teenindajast):" Kas jook tuleb jaaga või jaata?"

Jaaga, jaaga, jaaga.