Pärast Viimset Kohtupäeva

Tere, kallis lugeja. Nagu Sa oma suureks rõõmuks/kurvastuseks näha võid, olen pärast oma elu suurimat karjäärialast highlighti ikka veel elus.
Seda, mis minu elus selle kahe viimase nädala jooksul juhtunud on, ei hakka ma siinkohal ümber jutustama. Pikaks läheb. Ehk saad Sa sellest lugeda kunagi minu bestsellerist :D
Becks tuli, nägi ja võitis. Ilus poiss oli.
Dopinguarst tegi üllatuse ja otusustas meid Inglise mängul külastada. Meie poisid said lihtsalt hakkama, inglise poistel läks kaua-kaua-kaua. Plastikpudelis dopingujooke britid ei joonud, klaaspudeli Vichi oli aga minu suureks häbiks aegnud. See raskendas protsessi veelgi.
Igasugusted kurikaelad saime kätte s.t fotovesti varga, kohtunikku pudeliga visanud tavalise eesti pere (!) ja personaliakrediteeringu ostnud inglise fänni ka. Igati kordaläinud üritus.
Nüüd olen väljateenitud puhkusel. Kuigi minu unenäod keerlevad ikka veel Horvaatia ja Inglismaa mängude ümber, ei lase ma ennast sellest heidutada. Küll läheb mööda. Ja ma pole ainuke, kes naitmeere näeb, ma tean, et Eve, Uno ja Mihkel ka. Ja need on vaid inimesed, kes seda tunnistanud on. Panen sajaka vahele, et ka teised näevad ikka veel vastavaid unenägusid, aga lihtsalt ei räägi sellest.


Pühapäeval 3. juunil pärast Eesti-Norra U-21 valikmängu Kadriorus, pidasin oma bloogi esimest sünnipäeva. Valmistasin piruka, ostsin grillmaterjali, snäkki ja jäätist ning kutsusin külalised. Mainisin, et riietus olgu pidulik aga praktiline ning kingitused samuti praktilised. Üllatav, kui palju on minu bloogil tegelikult sõpru. Saime kingituseks kiisudega hiiremati, lillekujulise aknakleepsu ja muud värsket-maitsvat kraami. Väga meeldejääv koosviibimine oli, mis päädis minu vaieldamatu lemmikfilmi, kodumaise ja ülilabase kuid siiski õpetliku "Tulnukaga".