Tii end

Kuulutan oma puhkuse ametlikult lõppenuks. Tegin kallile kodumaale tuuri peale. Külastades mitmeid uhkeid härrastemaju ja pannes seal vippi, üritasin enda jaoks taaskord kompenseerida fakti, et ma pole siia ilma sündinud mõisapreilina. Jah, päris paljud teavad, et ma elan seda ikka suhteliselt raskesti üle. Minu fotoalbumit jäävad kroonima kaadrid uhketest interjöördest ja parkidest, kusjuures tähelepanu on pööratud viimse detailini. Ja siis muidugi kohustuslikud kaadrid minust seismas härrastemaja trepil stiilis a la teretulemast minu poole, astuge edasi ja ärge jalast ära võtke. Oi, ma elan seda ikka väga valusasti üle, et minus ei voola kübetki sinist verd. Minu kohta käib üks hea laulurida, mis on tuntud superluks kodumaisest filmist "Siin me oleme", kus Lia Laats lausub järgmised legendaarsed lauluread:"Ministriprouaks ma küll hästi passiks, mu mees mind hellitaks ja kutsuks kassiks".

Hmm ja veel. Tartu äärelinnas hakkas mulle silma kauplus nimega Karu Kaubad. Mismõttes nagu?

Eile veetsime õhtu Kaia pool koos vanakooli meelelahutusega. Lapsepõlvemäng nagu ajaleht sai jälle au sisse toodud. Enne ettelugemist käisid paljud ettenägelikult wc ära, et mitte naerust ennast täis lasta. Üldiselt oli asi seda väärt. Kamba peale saime kokku nii mõnegi loogilise lause. Muidugi ei saa unustada ka vana head sõnaarvamise mängu, kus rääkida ei tohi ja sõnad peab ära seletama vaid liigutusi kasutades. Nii mõnedki sõnad said Eriku ja Rauli esinedes uue tähenduse. Väga kena interpretatsiooni nägime sõnadele "sünnitus", "pohmell" (minu ja Punnu sulest) jne.

Autos.
Mina (hammustades tüki Kaia müslibatoonist):" Päris hea jõhvika maitse".
Kaia: " Arvestades, et see on vaarkamaitseline".