Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna

Üleskutse - saada see edasi ka oma sõpradele

Nüüd on asjad niikaugele läinud, et tõstatan siinkohal üleskutse. Ja see ei ole nali.

Kellel on infot, mis on saanud Aivar Sõerdist ja Raivo Palmarust? Vajaksin vettpidavaid ametiasutuste aadresse, kust eelnimetatud isikuid tabada võiks. Palmaru enam Kultuuriministeeriumist ei leia, seega seda variant palun mitte pakkuda. Samuti olen teadlik, et Sõerd tegeleb eraettevõtluses st. Tallinkis, aga ka sellest teadmisest on mulle hetkel vähe kasu.

Kes suudab järgmiseks nädalaks usaldusväärsed postiaadressid välja nuhkida, selle viin tänutäheks oma kulu ja kirjadega lõunat sööma. Ja see ei ole nali.

Olen hetkel lihtsalt nii kiire, et pole aega lõputult internetilehekülgedel surfata ja nimetatute jälgi ajada.

Igasugune tagasiside ja vihjed on teretulnud. Võib meilida, helistada, kommida.

Ori on ka

Ei, ei, ma olen siiski elus. Ma tean, et kindlasti on nii mõnedki inimesed minu pärast mures, kuna minust pole tükil ajal midagi kuulda olnud. Miks? Ma teen tööd. Tähtsündmuseni on jäänud napid paar nädalat ja siis on nalja ja närvikõdi oioi kui palju. Owen, Ferdinand, ehk nad kõik tulevad. Becksi kohta ei tea öelda. Inglise kulti saab kümne rutsi eest. Urrrrrrrrr. Korraldamise poole pealt on nii ja naa. Tahaks, et asjad rohkem kontrolli all oleks. Teen kümnetunniseid tööpäevi. Aga ikka on õhtul rampväsinuna koju minnes tunne, et näed selle ja selle oleks ka pidand ära fiksima.
Maire, sorri vaan, et ma pole kontakti võtnud. No jätame praegu ikka 9.nda jõusse. Ilmselt ma olen pärast 6.ndat ära zombistunud, aga pole ju olemas seltskonda, mis minu vaimset tervist parandada ei suudaks.

Aga selle kõige juures tuletan ikka ja jälle meelde hää kollegi Uno sõnu: "Olukordadel on omadus laabuda."
Ja nüüd tee omale kopi-peist sellest. Ja pane see omale kusagile väga nähtavasse kohta. Ja alati kui asjad üle pea kasvavad, vaata seda. Iga kord. Ja siis saad ühel hetkel aru, et asjadel on TÕESTI OMADUS LAABUDA. Need on legendaarsed sõnad. Ja sellega saab Uno omale igavese nädala tsitaadi preemia. See ei tähenda, et ma lõpetan nädala mõtteterade kogumise. Ei lõpeta.


Aga samas lubasin laubal siiki väikese puhkuse Mooni sünnipäeva näol Vääna-Jõesuus. Kena suvila. Suur. Tore omanik. Söök-jook. Ringmängud. Meestekandmine. Siis demonstreerib üks tütarlaps vertikaalset naeratust. Siis hakkan mingil hetkel luksuma. Põgenen õue. Ei jää üle. Siis põgenen oma voodisse. Jääb üle. Jätkan rokkimist. Ärkan hommikul hea enesetundega. Koju. Pohmell ilmutab esimesi märke. Jõuan vaevu tuppa. Viskun voodisse. Paha on. Söön. Magan. Ärgates on hea. Õhtune BBQ. Siis läheb Jan Uuspõld Tartusse. Ja pärast Jani Tartusse jõudmist lähen mina magama.
Palju õnne, Monika.

Täna ma räägin teile

Ma olen harjunud, et kõik kergelt kätte tuleb. Eriti interneti osas. Tuleb sealt kusagilt taevast või seina seest ja terve maailm on vaid hiirekliki kaugusel. Meil kontoris on internetil tavaks vahest nö. ära käia. Kuna olen IT alal mitte just teravaim pliiats, siis ei lase ma ennast sellest eriti heidutada st. ootan et ta ise tagasi tuleks. Ja alati on ta ka ise tagasi tulnud. Või vähemalt nii ma arvasin kuni eelmise esmaspäevani. Juhtus jälle, et nett läks minema. Siis sain kõne Siimult Florast. Päris, kas meil nett on? Mina vastasin, et ei ole. Selle peale kostis Siim, et no siis peab Birgit jälle Elioni helistama ja asjad ära fiksima. Ainus, mida ma tol hetkel mõleda suutisn oli what da fuck? Nagu mismõttes? Kamoon, nett tuleb ju ISE tagasi. Ja siis mõistsin ma, et olen terve oma elu valesti elanud. Nett ei tule ise tagasi. Neti peab Elioni inimeste abil tagasi kutsuma.

Siis lausus Siim legendaarsed sõnad, millega garanteeris endale nädala tsitaadi preemia:" Jumal teeb küll imet, aga mitte internetiga".

Nüüd ma siis katsun oma uue eluga toime tulla. Ja luua uusi arusaamu, väärtusi ja palju asju veel.

Randevuu

Homoseksuaalsus kinnitab üha kindlamalt kanda. See on väga paha. Sellest on saanud võimas propaganda vahend. No miks muidu mingi nilbe Serbia omasooihar mittemidagiütleva lesbilise lindikavaga euroviisud kinni paneb. Ja mingi Rootsi Ola inetu ja valge ülakehaga laval ringi jookseb lauldes olematu viisi ja mõttega lugu, kuid ometi kõiki enda ees sulama paneb. Ma küll püüdsin oma eelarvamused maha suruda ja võidulaulus midagigi leida, aga tulemus on null. Võtsin isegi prillid eest ära, et mitte ekraanil toimuvat näha, süvenedes ainult loosse. Siiski lõpetan vaid ühe järeldusega - maotu esineja ja lugu.

Tooge mulle ämber!!!!!

Aga näiteks Inglismaa oma perversse kavaga jättis mulle väga kustumatu elamuse.

Ja nädala lõpetab minu kolleeg Eve suure töökoormuse, kuid kasina palga kohta:" Ma nõuan kõrgemat palka ja keefiri."

Paastuneljapäev

Väidetavalt on täna paastuneljapäev. Igatahes on minu isu küll täna VÄGA hea olnud. Harilikult söön ma sooja toitu üks kord päevas. Täna tegin seda kaks korda. Väga hea maitses, muuseas. Neemega jõudsime järeldusele, et paastuneljapäeva on küllap ikka dinosaurused välja mõelnud. Keegi teine poleks selline ääshõul ja ajukääbik, et tulla nii rumala asja peale. Söömine on peale magamise üks minu peamisi rõõme seesinases maailmas. Ja miks ma peaksin sellest loobuma? Paastuneljapäev my ass.

Aga see, et kuiv seadus läbi saab/sai on küll väga vahva. Isegi sai äärmusteni mindud ja Lätist toodud märjukest võetud. Aga Läti Jägermeister maitseb ikka sama mis meie oma. Ja teeb pea samamoodi sassi.

Palju õnne sünnipäevaks, Rüütli Arnold.

Rahvasuu ei valeta

Kuulujutud on toredad, aga seni kuni nad sinu endaga ei juhtu.

Mina:" Jalgpalli liit, tere?"
Helistaja:" Tere. Eee, 6. juunil pidi teie juures toimuma.. see..noh, ma ta nüüd oligi?"
Mina:" Eesti-Inglismaa valikmäng."
Helistaja:" ????????"
Mina:" Jah, Eesti-Inglismaa."
Helistaja:" Aga pidi olema ju Eesti-Madridi Real?"
Mina:" Ahsooo???????"
Helistaja:" Jah."
Mina:" Kustkohast te seda kuulsite?"
Helistaja:" Maitia, linna peal paarist kohast kuulsin".

Ma olen sõnatu.

Nädala parim

Ikka unustan.

Ehk siis nädala parima preemia seekord väikeste hilinemistega Punnu isale: "Kui asjasse on segatud venelane või Liis Lass, siis võib olla kindel, et sellest head nahka ei tule".

Nulltolerants

Ma ei ole tegelikult halb inimene. Uneski ei tuleks ma selle peale, et teha baaris külma arvet. Paraku jäi ühe Väike-Karja tänava baari kenale kollektiivile meist Mairega vist teine mulje. Veetsime baaris aega lahtise arvega. Kõik oli viimase peal. Pidasime ennast kenasti üleval. Teenindus oli ka viisakas, mis on üldiselt märk sellest, et sind respekteeritakse ning peetakse sinust kui kliendist lugu. Laupäeval pandi baar varem kinni - juba kell 12.00. Mingil hetkel sündis kiire otsus minna õhtut edasi veetma paari inimesega, kellega oma lauas tutvusime. Juhtus kogemata aga nii, et dzinntooniku, suitsuvingu, seltskondliku vestluse ja saja muu asja kokkulangevuse tulemusena end krapsti riides ja väljumast leidsime. Maksmata. Mis siin ikka kosta. Hoolimata sellest, et teenindajaneiu meid igati viisakalt kinni peatas ja suhteliselt mittekriitiliselt tasumata arvet meelde tuletas, tundsin end häbist maa alla vajuvat. Siiski oli meie ehmatus 100% siiras.
Olen nats olukorda analüüsinud. Tundes ennast, rakendaksin klienditeenindajana küll null-tolerantsi. Kahtlustaksin kõiki ja kõike. Minu puhul küll ei loeks siiras (?) ehmunud nägu ja tagasihoidlik naeratus stiilis "issand ma tõesti unustasin arve maksta". Ahvideks peaksin sellised inimesi. Hundid lambanahas, kui soovite.
Kuigi paistis, et meie peale viha ei peetud, said minu kui seaduskuuleka kodaniku kõrvad-silmad-ninad küll häbi täis.