Nulltolerants

Ma ei ole tegelikult halb inimene. Uneski ei tuleks ma selle peale, et teha baaris külma arvet. Paraku jäi ühe Väike-Karja tänava baari kenale kollektiivile meist Mairega vist teine mulje. Veetsime baaris aega lahtise arvega. Kõik oli viimase peal. Pidasime ennast kenasti üleval. Teenindus oli ka viisakas, mis on üldiselt märk sellest, et sind respekteeritakse ning peetakse sinust kui kliendist lugu. Laupäeval pandi baar varem kinni - juba kell 12.00. Mingil hetkel sündis kiire otsus minna õhtut edasi veetma paari inimesega, kellega oma lauas tutvusime. Juhtus kogemata aga nii, et dzinntooniku, suitsuvingu, seltskondliku vestluse ja saja muu asja kokkulangevuse tulemusena end krapsti riides ja väljumast leidsime. Maksmata. Mis siin ikka kosta. Hoolimata sellest, et teenindajaneiu meid igati viisakalt kinni peatas ja suhteliselt mittekriitiliselt tasumata arvet meelde tuletas, tundsin end häbist maa alla vajuvat. Siiski oli meie ehmatus 100% siiras.
Olen nats olukorda analüüsinud. Tundes ennast, rakendaksin klienditeenindajana küll null-tolerantsi. Kahtlustaksin kõiki ja kõike. Minu puhul küll ei loeks siiras (?) ehmunud nägu ja tagasihoidlik naeratus stiilis "issand ma tõesti unustasin arve maksta". Ahvideks peaksin sellised inimesi. Hundid lambanahas, kui soovite.
Kuigi paistis, et meie peale viha ei peetud, said minu kui seaduskuuleka kodaniku kõrvad-silmad-ninad küll häbi täis.