Ori on ka

Ei, ei, ma olen siiski elus. Ma tean, et kindlasti on nii mõnedki inimesed minu pärast mures, kuna minust pole tükil ajal midagi kuulda olnud. Miks? Ma teen tööd. Tähtsündmuseni on jäänud napid paar nädalat ja siis on nalja ja närvikõdi oioi kui palju. Owen, Ferdinand, ehk nad kõik tulevad. Becksi kohta ei tea öelda. Inglise kulti saab kümne rutsi eest. Urrrrrrrrr. Korraldamise poole pealt on nii ja naa. Tahaks, et asjad rohkem kontrolli all oleks. Teen kümnetunniseid tööpäevi. Aga ikka on õhtul rampväsinuna koju minnes tunne, et näed selle ja selle oleks ka pidand ära fiksima.
Maire, sorri vaan, et ma pole kontakti võtnud. No jätame praegu ikka 9.nda jõusse. Ilmselt ma olen pärast 6.ndat ära zombistunud, aga pole ju olemas seltskonda, mis minu vaimset tervist parandada ei suudaks.

Aga selle kõige juures tuletan ikka ja jälle meelde hää kollegi Uno sõnu: "Olukordadel on omadus laabuda."
Ja nüüd tee omale kopi-peist sellest. Ja pane see omale kusagile väga nähtavasse kohta. Ja alati kui asjad üle pea kasvavad, vaata seda. Iga kord. Ja siis saad ühel hetkel aru, et asjadel on TÕESTI OMADUS LAABUDA. Need on legendaarsed sõnad. Ja sellega saab Uno omale igavese nädala tsitaadi preemia. See ei tähenda, et ma lõpetan nädala mõtteterade kogumise. Ei lõpeta.


Aga samas lubasin laubal siiki väikese puhkuse Mooni sünnipäeva näol Vääna-Jõesuus. Kena suvila. Suur. Tore omanik. Söök-jook. Ringmängud. Meestekandmine. Siis demonstreerib üks tütarlaps vertikaalset naeratust. Siis hakkan mingil hetkel luksuma. Põgenen õue. Ei jää üle. Siis põgenen oma voodisse. Jääb üle. Jätkan rokkimist. Ärkan hommikul hea enesetundega. Koju. Pohmell ilmutab esimesi märke. Jõuan vaevu tuppa. Viskun voodisse. Paha on. Söön. Magan. Ärgates on hea. Õhtune BBQ. Siis läheb Jan Uuspõld Tartusse. Ja pärast Jani Tartusse jõudmist lähen mina magama.
Palju õnne, Monika.