Jalkaliit va põline rikas (täiendatud)

Nii, selline nägi välja siis eelmises postis mainitud voodi hommikul. Sealt käisid rummiklaasidega üle Mihkel, Kalle ja Piret. Mina ei käinud, kuna olin lihtsalt passiivne. Sünnitada ka enam ei viitsinud. Oleks hoopis digimuutuda tahtnud.

PS! See on ainult jäämäe veepealne osa. St. neid plekke oli seal ikka robustselt palju. Pluss plekid madratsi peal. Ja kui kirss tordi peal oli fakt, et Punnu tekikotil oli mingi ilge rebenemise jälg.

EJL va põline rikas

Jalkaliit va põline rikas viis kogu kollektiivi Võru Kubijale talvituma. 23. veebruaril lahkusin oma töölaua tagant, jättes maha heliseva telefoni ja välisukse. Ja ausalt öeldes tegin seda külma kõhu ja ilma igasuguste süümekateta. Käsk oli selline.

Kuna üksi ei tahtnud minna, pakkisin Punnu ka endaga kaasa.

Külma, igavuse ja paljugi muu peletamiseks korkisime juba bussis Jägermeistri pudeli lahti. Ausalt öeldes sai see liigagi lahti korgitud, kuna ülejäänud sõidust on meeles vaid meeldiv värelus, uimasus ja ülemeelik tuju.

Maandusime sujuvalt 115 numbritoas, millest sai meie kodu ja staap järgnevaks kaheks päevaks. Visanud ennast voodisse, pärisin Punnult, et ega ma liiga rumalat ja ebaadekvaatset muljet ei jätnud. Vastus oli eitav.

Siis avastasime hämmeldusega, et joogid on otsas. Hoolimata JUBEDAST pakasest võtsime poetee jalge alla. Ega siin polekski midagi märkimisväärset, kui oleksime teadnud kuhu pood jääb. Aga ei teadnud ju. Selge siht poodi jõuda silme ees, hakkasime Võru linna poole marssima. Tee peal tegime külma peletamiseks fotosessiooni ja pläkutasime niisama. Tee tundus suhteliselt pikk ja iga käänaku peal tärkas lootus - äkki nüüd. Ühel hetkel karjatab Punnu :"Vaata!"Mina muidugi ei näinud midagi, sest prille polnud kaasas. Kohal olime. Ruttu täitus korv rummi ja muu paremaga. Tagasitee ei olnud üldse hull ning oli täidetud ootusärevusega.

115 sai üldiseks staabiks, sest õhtul ühinesid meiega Neeme, Kalle, Mihkel. Ausaltöeldes ma ei mäletagi täpselt, mis sai edasi. Ei, see polnud tingitud alkoholist. Lihtalt tore oli.

24. ndal käisime Kütiorus. Punnu sai suusad alla. Mina ei saanud. Liiga traagiline oli aastaid tagasi Soomes juhtunu. Sellepärast ei saanudki ja ilmselt ei saa kunagi enam.

Kütorus kohasime Patsi, Triinu ja Erikut. Nagu polekski kodust välja tulnud. Kõik sõbrad olid käe-jala ulatuses.

Õhtul toimus staabis ühine presidendi vastuvõtt. Kohal olid Urmas Väljaots Kalle isikus ja... hmm, keegi Mihkli isikus oli veel. Aga kes, seda ei suuda enam meenutada.

Tunnid möödusid. Vastuvõtt, seejärel "Malev", siis Sügis" ja otsa veel "Nimed marmortahvlil". Ei hakka ümber jutustama, igatahes said õhtu põhitegijateks Edurad Võrk, Helir-Valdor Seeder, Anna- Maria Galojan, Helin-Mari Arder, minu sünnitusvalud ja ma ei tea mis kõik veel. Kena oli. Kvaliteetaeg.

Ma nägin akna taga karu, keegi ei usu mind loomulikult. Deem, aga nägin ju. Ma ei olnud nii purjakil ju?

Igatahes ei saa ma ühest asjast siiani üle. Juks Siim on ikka legendaarne mees küll. Ilmub ei-tea-kust-kohast ootamatult shampanja ja tordiga sinu ukse taha. Üllatada oskab raisk.

PS! Tahan lähiajal siia riputada ka pildi, millel kujutatud minu voodit hommikul. Vahva pilt. Kõik tänu Kallele, Mihkile jas Punnule loomulikult, kuna mina alkot ei tarbinud ega saanud seega ka viinaplekke voodile ajada. Vaene koristaja/pesutädi.

Vat nüüd uju välja sellest jamast

Vanad pildid on romantilised ja väga toredad aga samas ka suhteliselt hirmuäratavad. Need näod on liiga küsivad. Liiga mõistatuslikud. Liiga targad. Neil oleks nagu mingi saladus. Nad teavad 100 korda rohkem kui sina.

Konkreetne pilt pärineb aastast 1922, Kiltsi kooli 4. klass. See on kõige vanem klassipilt, mida Kiltsi mõisakooli kodulehekülg välja pakub. Ja seal on neid aastast 1922 kuni 2006 välja. Ja see kõik on nii põnev.

Arvata võib, et kõik pildidkujutatud on juba ammu surnud, aga see teebki asja põnevaks ja õudusttekitavaks ka. Huvitav oleks teada, et millist elu nad elasid ja mis neist sai.....

Üldiselt pärast www.para-web.org saidi külastamist, olen ma muutunud väga tundlikuks igasuguste vanade ja seletamatute asjade suhtes. Mõneti käivad sinna alla ka vanad fotod, millele saab ise stoori juurde mõelda. Nagu ülaltoodud pildile näiteks.

Antud sait on minu senini suhteliselt keskpärast kujutlusvõimet vägagi arendanud. Kahjuks kaasnevad sellega pimedusekartus ja igasugune paranoia stiilis a' la must kogu seisab õhtul mu voodi ees ja ja tapab mu ära. Nojah, nõme olin, et seda loen aga katki ka ei saa jätta. Nüüd siis helbin oma keedetud suppi...

Tagasi maisete asjade juurde.

Jube küll, aga ma maiustan viimasel aja kiluvõileibadega.

Kristali kass on kadunud. Urmas läks otsima.

Nii mõndagi

Nonii, tagasi areenil. Oma suutmatusest olla popp ja noortepärane, pidin mõneks ajaks ilma bloogimata olema.

Pole just igapäevane kohata oma töölaual hiirt. Elusat hiirt. Igatahes leidis eelmisel nädalal aset meeldejääv olukord, mil minu töölaud oli kolleegide omast rikkalikum. Seda nii liha ja karvade kui plastmassi poolest. Minu oli kaks hiirt - lihast ja luust karvapall pluss minu ustav juhtmega plastikhiir.
Kahjuks leidis karvapall Uno osavate jalgade ja jõu läbi juba mõne tunni pärast oma otsa. Sama juhtus ka tema vendade-õdedega, ema-isaga, abikaasaga (armusekega?), sest hiire koht pole ikka kontoris.

Kulla kallid venelased! Piletid Eesti-Vene jalgpallimatshile on läbi müüdud. See reklaam, mida te sealt telekast näete, ei OLE meie oma. See on A. Le Coqi kampaania ja nende reklaam. Meil ei OLE sellega midagi pistmist. Jooge õlut, siis saate A. Le Coqilt ka piletid. Ja õppige rohkem eesti keelt, siis saate ka reklaami sisust aru. Ja ei ole vaja võtta vaba päeva sõitmaks Narvast siia piletite järele ja siis minu kallal hüppama hakata, kuuldes et meil pileteid POLE. Kas oleme rääkinud?

Järgmisel nädalal eelvalimistele ja siis soojale maale.

Natuke tibijuttu ka

Täna on karamellipäev. Karamellitee, kohupiimakreem karamelliga, karamellikomm...

Ma kiidaks siinkohal oma lemmiktelekanalit - see on ju riigitelevisioon ETV. Nagu jumala kingitus on see, et nad minu lemmiklastesaate "Saame kokku Tommi juures" nüüdsest kaks korda päevas eetrisse paiskavad. Mitte kunagi ei saanud ma seda saadet näha. See hakkas kell viis õhtul, mil ma alles töö lõpetasin ning lõppes kell kuus, mil ma veel kaugeltki koju polnud jõudnud. Ükskord läks asi isegi nii kaugele, et võtsin töölt vaba päeva, et siis kell 5 krapsti teleka ees olla ja kordki näha Karol Kuntselit aka Tommi, kelle silmadesse lausa uppuda võib ja kellega ma iga kell abielluksin.
Kirjeldamatu tunne valdas mind hetkel, kui sain teada, et minu lemmiksaade läheb nüüdsest eetrisse kaks korda päevas - kell 5 ja kell 7. Nojah, kella viiest saadet ma muidugi ei näe aga kella seitsmest küll. Ja sellel ajal ei tohi mitte keegi mind segada. Siis on MINU saade.
Pluss veel Buratiino kordused kell 9.30 laupäeva hommikuti.

Täna või homme peaks minu postkasti laekuma teade rõõmusõnumitega ETV internetipoest. Ei pidanud ma paljuks kulutada 900 EEK eesti filmiklassika peale. Minu klassikakogusse lisanduvad "Mehed ei nuta", "Siin me oleme", "Kohtumine tundmatuga" ja loomulikult "Karlsson katuselt", mida on kodus ootamas juba "Suvi", "Sügis", "Ristumine peateega", "Pisuhänd"....

ETV, my precious

Gavaritje pa estonskij?

Wismar on Saksamaalt tagasi. Seekord jäädavalt. Ta räägib huvitavat ja lihteestlasele veel veidi harjumatut eesti keelt. Nädala tsitaadi autasu rändab seekord temale.

"Tead, see oli see CD koosolek, noh". (CD kogumiku kohta)

Keelerikastaja.