EJL va põline rikas

Jalkaliit va põline rikas viis kogu kollektiivi Võru Kubijale talvituma. 23. veebruaril lahkusin oma töölaua tagant, jättes maha heliseva telefoni ja välisukse. Ja ausalt öeldes tegin seda külma kõhu ja ilma igasuguste süümekateta. Käsk oli selline.

Kuna üksi ei tahtnud minna, pakkisin Punnu ka endaga kaasa.

Külma, igavuse ja paljugi muu peletamiseks korkisime juba bussis Jägermeistri pudeli lahti. Ausalt öeldes sai see liigagi lahti korgitud, kuna ülejäänud sõidust on meeles vaid meeldiv värelus, uimasus ja ülemeelik tuju.

Maandusime sujuvalt 115 numbritoas, millest sai meie kodu ja staap järgnevaks kaheks päevaks. Visanud ennast voodisse, pärisin Punnult, et ega ma liiga rumalat ja ebaadekvaatset muljet ei jätnud. Vastus oli eitav.

Siis avastasime hämmeldusega, et joogid on otsas. Hoolimata JUBEDAST pakasest võtsime poetee jalge alla. Ega siin polekski midagi märkimisväärset, kui oleksime teadnud kuhu pood jääb. Aga ei teadnud ju. Selge siht poodi jõuda silme ees, hakkasime Võru linna poole marssima. Tee peal tegime külma peletamiseks fotosessiooni ja pläkutasime niisama. Tee tundus suhteliselt pikk ja iga käänaku peal tärkas lootus - äkki nüüd. Ühel hetkel karjatab Punnu :"Vaata!"Mina muidugi ei näinud midagi, sest prille polnud kaasas. Kohal olime. Ruttu täitus korv rummi ja muu paremaga. Tagasitee ei olnud üldse hull ning oli täidetud ootusärevusega.

115 sai üldiseks staabiks, sest õhtul ühinesid meiega Neeme, Kalle, Mihkel. Ausaltöeldes ma ei mäletagi täpselt, mis sai edasi. Ei, see polnud tingitud alkoholist. Lihtalt tore oli.

24. ndal käisime Kütiorus. Punnu sai suusad alla. Mina ei saanud. Liiga traagiline oli aastaid tagasi Soomes juhtunu. Sellepärast ei saanudki ja ilmselt ei saa kunagi enam.

Kütorus kohasime Patsi, Triinu ja Erikut. Nagu polekski kodust välja tulnud. Kõik sõbrad olid käe-jala ulatuses.

Õhtul toimus staabis ühine presidendi vastuvõtt. Kohal olid Urmas Väljaots Kalle isikus ja... hmm, keegi Mihkli isikus oli veel. Aga kes, seda ei suuda enam meenutada.

Tunnid möödusid. Vastuvõtt, seejärel "Malev", siis Sügis" ja otsa veel "Nimed marmortahvlil". Ei hakka ümber jutustama, igatahes said õhtu põhitegijateks Edurad Võrk, Helir-Valdor Seeder, Anna- Maria Galojan, Helin-Mari Arder, minu sünnitusvalud ja ma ei tea mis kõik veel. Kena oli. Kvaliteetaeg.

Ma nägin akna taga karu, keegi ei usu mind loomulikult. Deem, aga nägin ju. Ma ei olnud nii purjakil ju?

Igatahes ei saa ma ühest asjast siiani üle. Juks Siim on ikka legendaarne mees küll. Ilmub ei-tea-kust-kohast ootamatult shampanja ja tordiga sinu ukse taha. Üllatada oskab raisk.

PS! Tahan lähiajal siia riputada ka pildi, millel kujutatud minu voodit hommikul. Vahva pilt. Kõik tänu Kallele, Mihkile jas Punnule loomulikult, kuna mina alkot ei tarbinud ega saanud seega ka viinaplekke voodile ajada. Vaene koristaja/pesutädi.