Nii mõndagi

Nonii, tagasi areenil. Oma suutmatusest olla popp ja noortepärane, pidin mõneks ajaks ilma bloogimata olema.

Pole just igapäevane kohata oma töölaual hiirt. Elusat hiirt. Igatahes leidis eelmisel nädalal aset meeldejääv olukord, mil minu töölaud oli kolleegide omast rikkalikum. Seda nii liha ja karvade kui plastmassi poolest. Minu oli kaks hiirt - lihast ja luust karvapall pluss minu ustav juhtmega plastikhiir.
Kahjuks leidis karvapall Uno osavate jalgade ja jõu läbi juba mõne tunni pärast oma otsa. Sama juhtus ka tema vendade-õdedega, ema-isaga, abikaasaga (armusekega?), sest hiire koht pole ikka kontoris.

Kulla kallid venelased! Piletid Eesti-Vene jalgpallimatshile on läbi müüdud. See reklaam, mida te sealt telekast näete, ei OLE meie oma. See on A. Le Coqi kampaania ja nende reklaam. Meil ei OLE sellega midagi pistmist. Jooge õlut, siis saate A. Le Coqilt ka piletid. Ja õppige rohkem eesti keelt, siis saate ka reklaami sisust aru. Ja ei ole vaja võtta vaba päeva sõitmaks Narvast siia piletite järele ja siis minu kallal hüppama hakata, kuuldes et meil pileteid POLE. Kas oleme rääkinud?

Järgmisel nädalal eelvalimistele ja siis soojale maale.