Minu nina

Mul on mingi imelik teema lõhnadega. Hommikul dermatoloogi vastuvõtul hakkas see pihta. Ei, ei, see mida ma seal tundsin polnud üldse negatiivsete killast,see oli justkui segu lavendlist, talgist ja tolmustest unistest ning suvistest Nõmme väiketänavatest. Eriti võimendus see, kui doktor minu kallal miski tavainimese jaoks süütu, kuid minu jaoks surmariista meenutava atribuudiga mind kontrollis. Nojah, mingi kummalisel põhjusel tekkis olukord, kus tundsin samaaegselt hirmu ja meeldivaid lõhnu. Kummaline.
Millegipärast (kas minu alateadvuses või ma ei tea kuidas) tundsin seda sama lõhna hiljem kontoris ka. Aga endaga ma seda arstivastuvõtult kaasa ei toonud, ega kontoris seda reaalselt eksiteerida ka ei saanud, niiet kümme punkti minu imaginatsioonivõimele.
Lõhn, mida aga linnaametnik härra Jaanus M. meie kontorisse tõi, ei tahtnud sealt hajuda isegi siis kui ametnikuhärra lahkumisest oli möödunud tund. Kuigi mis seal salata, lõhn oli hää ja mitte lihtsate killast. Seda emotsiooni ei suutnud varjutada ka tõsiasi, et suhtun härra Jaanus. M-i tema poliitiliste vaadete ja muu oleku pärast teatava skepsise ja negativsimiga. Mis salata, inimese poliitiline MINA varjutab vähemalt minu silmis tema isiku.
Veel. Tööpäeva kestel maiustatud juust, vein ja puuviljad tõid mind aga tagasi maa peale ja hommikune sajapärane lõhn asendus hoopis reaalsemate ninarõõmude ja maitsetega.
Nüüd on jälle kõik tagasi normaalne s.t. nina on kinni ja tolmu täis nagu alati ning taaskord veendun, et minu nina kontruktsioon on ikka ülimalt kehva, sest väiksemgi konditsioneeri tekitatud "kunstõhk" paneb mind jälle mentooli ja salvrätiku järele haarama.