Kirvenäo juures

Eila sai peetud Kirve sünnipäeva. Palju jõudu, semu. Toreda aiamajakese on Jürined omale õue peale püsti pannud. Oodatud 30 (!) inimese asemel tuli alla 20, aga mõnes mõttes oli see tore, kuna muidu oleks ehk kitsaksi läinud. Rahvast oli kahte sorti-meie ja teised (irwww). Teised olid peamiselt Jalgpallihaigla liikmed ja kõik ka ise madalamates liigades tegijad.
Huvitav on see, et mingil põhjusel hakkasin mõni aeg tagasi mõtlema, et kui minust oleks olude sunnil kunagi pidanud arst tulema, siis oleks ma kindlasti psühhiaatriale spetsialiseerunud. Ja näe, seal oligi üks tegija, kellel värske arstidiplom taskus ja alates septembrist asub ta psühhiaatrina tööle. Tundus esilagu huvitav persoon olevat, aga hiljem hakkas plõksima. Ahh, ei viitsi pikemalt sel teemal peatuda. Lihtsalt märkimisväärne fakt, et selle ala esindajaga kokku puutusin, seda enam et viimasel ajal hulluarsti ametiga seonduva vastu huvi olen hakanud tundma.
Kõhurõõmude eest loomulikult kummardus Annile. Meelemürkide eest ka. Kuigi lubasin põdura tervise pärast eile mitte alkoholi tarbida, pidin endale siiski alla vanduma. Nõrk, ahhhhaa. Aga asi oli seda väärt. Kvaliteetaeg, ma ütleks. Õhtu päädis jalakeerutamisega ning mis kõige vaffam, olin viimane tantsupõrandalt lahkuja. Teine kordki.
Nüüd on käes kauaoodatud puhkus. Homme põrutan Lätti spaasse. Eks ole näha siis, millega kallid lõunanaabrid mind seekord üllatada suudavad.
Tahaks veel järgmise nädala jooksul Tartusse jõuda, aga vähemasti esilagu tundub plaani teoks saamine kahtlane.
Saldejumps, poisid!