Täna ma tahaksin rääkida...

Hea Mihkel, see kõik on Sulle. Tore, et pead endiselt lugu läbumuljetest. Aitab kultuurist, elagu läbu ja vulgaarsus. Naudi!
Kallis lugeja, kui nüüd sellise jutu peale ehmatasid, siis ei shokeeri ma täna siiski vulgaarsuse ja joomarlusheietustega. Õnneks ma ei oskagi. Ja õnneks seda meie laupäev ka sajaprotsendiliselt ei sisaldanud. Jalgpall on osa kultuurist ja vähemalt kultuurselt algas meie laupäev Kalamajas, kus panime pidulikult lukku vutihooaja 2010. Ütleme nii, et väga suuri üllatusi ei olnud. Aasta mängijaks valiti teenitult Konstantin Vassiljev. Ei saaksi olla muud küsimust. Hooaja lõpetamisega kaasneb alati miskine eriline meeleolu ja pidulik olek. Tõmbad sinise särgi selga, vaatad Steivi keevitatud klippe aasta tipphetkedega, mida saadab isamaaline saund. Vutt ühendab masse. Lihtne ja tore teadmine. Polnud paha aasta.
See kõik inspireeris mind laupäeva õhtul. Olin kõrgema mõttelennuga kui harilikult. Kindlasti ka minu kallid kolleegid. Seekord olen nii egoistlik ja pärgan nädala parima tiitliga iseennast - elik pöördesse aetud sea ja lipsu eest. Puhas situatsioonikoomika, kes kuulis, saab aru. Vutt ja minu töö poleks ilma kolleegideta pooltki see mis ta on. Olete teinud head tööd. Oli tore aasta. Oleme kõik omade kapriiside, põhimõtetega, arusaamadega. Kui me mõtleksime kõik ühtemoodi, oleks me üks mage seltskond. Mihkel, jätkame samas vaimus. Kuni tuleb ehk päev, kui meid kõiki üllatad. Ja kui ei tule, siis on ka kõik hästi - respekt.