Ma armastasin sakslast

"Ma armastasin sakslast" Tallinna Linnateatris. Pean ütlema, et läksin suurte ootustega, sest aastaid tagasi nägin sellest telelavastust, mis on kindlasti minu top 5 lemmikute hulgas. Üllatavalt oli linnateatri versioon üles ehitatud ülilihtsalt. Puudus dekoratsioon kui selline, peale näitlejate nägi laval vaid kolme tooli ja reisikohvrit. Esiplaanil olid eesti mees ja saksa naine koos oma looga. Telelavastuses olid omal kohal lõunasöögijutud majahärra ja proua juures, kuhu kuulusid majaproua käskivad ja õpetlikud sõnavõtud armastuse teemadel. Nüüd oli kõik lahendatud kolme näitlejaga ja loo jutustajaks Oskar ehk Priit Võigemast, kes oli selline pehmeke ja siiras. Mulle üldse meeldis Külli Teetamme ja Võigemasti kooslus. Kuigi mulle väga meeldib dekoratsioonirohkus, eriti ajastutruu ja esimese vabariigi aegne, siis oli selle seekordne puudumine pigem plussiks. Sai keskenduda põhilisele. Hea valguslahendus ja heli. Kuna tegemist lühikese tükiga, vaevalt kaks tundi, siis ühes vaatuses. Harva näeb sellist asja. Vaheaeg poleks mingil juhul sobinud, sest lavastus oli oma olemuselt niigi õrn-liiga robustne oleks olnud selline sissesõit.
Vähemalt sain valgeks inimeseks, sest see oli, häbi tunnistada, minu esimene käik Linnateatrisse. Väljast väike, seest suur kõlbaks selle asutuse kohta öelda.